nüüd on mind ametlikult kolmes riigis üritatud usku pöörata. samas olen niimõndagi omandanud sellest ajast, kui me pinginaabriga kümnenda klassi ajal stockholmi peamisel kaubatänaval ilusate rootsi usupoistega (kes teadsid küll väga hästi, et eesti on riia pealinn) väitlesime. pinginaaber keeldus kinnitamast, et jeesus konkreetselt tema pattude eest suri. sest vahepeal on ometi tulnud tartu linna peal ausalt silma vaadata niimõnelegi jehoovatunnistajale, mormooninoormehele ja lihtsalt põleva pilguga inimesele, kes kutsub sind reedel kuhugi, kus noored inimesed "asjast räägivad". tallinnas olen ka trummi põristavate krishnaiitide käest saanud mingi tülgastava kaerahelbepalli, mida hiljem tükk aega kusagile sokutada ei õnnestunud (vt. juustulugu jerome k. jerome'i 'kolm meest paadis' raamatus).


nii, et kui täna pärast esimest loengut läbi metsa koju jalutades kohtusin kummaliselt riides ebamäärases vanuses onuga, kes pakkus mulle anuval pilgul ajakirja 'herätkää!', siis lehvitasin tema suunas oma inglise keelset raamatut, mida parajasti lugesin ja väitsin, et ei mõista sõnagi soome keelt. onu ohkas alistunult ja läksime kumbki oma teed.


h