palju õnne. lõpuks ometi on talv ka helsinkisse tagasi jõudnud. kui üls ärkasin, kattis maapinda kerge valge olluse kiht ja taevast potsatas üksikuid suuri lumeplärakaid. praeguseks on asi jõudnud tiheda, pidevalt suunda muutva sajuni. mida konkreetselt sajab, ei oska ma teile praegu öelda, see peaks selguma poole tunni jooksul, kui astun kodust välja, et minna üüri maksma. hea igatahes, et lasin oma paksu mantli tagasi siia saata (kodust lahkudes oli nii palju asju ja nii soe ilm, et selle vedamine tundus mõttetu enesepiinamisena). ilmselt tuleb praegu siiski jälle keskenduda tubasematele meelelahutustele.


linn on muidugi meeldivalt räigelt kollane ja aleksanterinkatu/mannerheimintie/pohjoisesplanadi nurk on muutunud täiesti läbitungimatuks. miks? põhjus lihtne. stockmanis algasid hullud päevad. mis nähtavasti seda sõna otseses mõttes tähendabki. nagu ma aru sain, nägi sealkandis esimese alepäeva hommikul kell kaheksa välja samamoodi nagu savisaare valitsuse ajal kaks tundi enne avamist piimapoe ukse taga. minu stockmanivajadus piirdub õnneks akateemisega, kus olukord ei ole päris nii hull ja millest ma suudan samas ennast ka need paar päeva eemale hoida.


homme saabuvad ema ja õde. pühapäeval serenasse. jee.


h