mitte nii popp päev. rahvusvaheliste organisatsioonide loengus rääkis mingi hull, ilmselt viiendaks teletupsuks kandideeriv soome tädi wtost ja gattist. võimles mööda loengusaali ringi, lajatas muudkui kilesid grafoprojektorile ja kiskus neid sealt siis jälle ära, enne kui inimesed olid suutnud sealt neile vajaliku informatsiooni ammutada (mitte, et sealt midagi suurt ammutada oleks olnud -- 1945. aasta rahvusvahelise turvalisuse püüetest oli tehtud tool ja wtost endast dooria sammastega maja). tegi koguaeg otseseid ja kaudsemaid vihjeid sellele, et tema on siinkandis ainuke rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist (et siis pidas kogu seda euroopa nurka silmas) ja oma teistele loengutele ülikoolis. konspekteerida täiesti ilmvõimatu ja muidu jälgida liiga tülgastavalt hüperaktiivne. miks ei võiks kõik õppejõud loenguid anda nii nagu reintaagepera? lasin enne küsimuste/vastuste osa jalga.


pärast progesime ennast triinuga eteläsuomalaise osakunta mingisele iganädalasele kohvitamisüritusele. pool tundi seda lõbu oligi (aga, mmm, need shokolaadiglasuuriga koogid...), siis hakkas osakunta oma teater 'ohtlikke sidemeid' etendama ja ma tundsin, et üks väike soomekeelne amatöörteater ei ole mitte see, mida ma tänasel õhtul kõige rohkem vajan. triin jäi siiski sinna kultuurikogemust endasse immutama.


ja financial times kirjutas, kuidas rowan atkinsoni uus film, 'johnny english', pani vaataja pigem nutma kui naerma ja vanu bläkkädderi aegu taga igatsema. kui nali oli veel naljakas. arvas, et vana rowan oleks vabalt võinudki nendele loorberitele puhkama jääda. bean oleks võinud tema poolest ka täitsa olemata olla.


h