olin sunnitud täna seisma peaaegu tund aega katajanokka terminali trepi peal. õnneks oli katusealune trepp, sest väljas tuiskas ikka südamest. aga varbad tõmbusid ikkagi krampi. demograafiline uurimus (olemasolevate indiviidide jälgimise näol muu parema tegevuse puudumisel) viis järeldusele, et issanda loomaaed on kirju. samas ei olnud võib-olla kõige objektiivsem uurimus, sest tegemist oli eestist tuleva laeva pealt väljuvate soomlastega.


tuba on järjekordselt transformeerunud magalaks, sest majutan nädalavahetusel ema ja õde. klaralt virutasin jälle madratsi ära ja pavel sai väga täpselt aru, milles küsimus, kui ma talt diivanipatja laenasin. hetkel häiringi heade inimeste püha und klahvide klõbistamisega.


kell veerand kaksteist, kui mina teleka ees kudusin, tormas young eun ülesmukitult uksest välja. jõudis veel üle õla hõigata, et saab mingite sõpradega kesklinnas kokku ja läheb bailama. eile, siis kui mina poole ööni kohvitasin, hakkas ta ennast üksikuna tundma ja läks naabritüdrukutele külla. millegipärast tekkis seal arutelu, kes mitme inglise poisiga suudelnud on ja young eun kuulus selge vähemuse hulka, kes polnud suudelnud ühetegi inglise poissi. selline teadmine pani ta kerget alaväärsuskompleksi tundma ja suutis ta piisavalt üles ärritada. nüüd saatis mulle bussi pealt sõnumi, et täna tuleb inglise poiss leida, maksku mis maksab.


h