tarvitseb mul ainult üheks päevaks liinilt lahkuda ja haloscan teeb kadumistriki. ehk siis pole minu süü, et kommenteerimine läinud on. loodetavasti tuleb siiski kohe tagasi... teine asi, mis juhtus, oli rekordpäev. 62, külastajat... ilmselt peaksin tänutäheks ka kõiki neid inimesi linkima hakkama, kes mind on linkinud.


elu on läinud omasoodu. kolmapäeval otsustasime (või noh, young eun otsustas ja me läksime ideega kaasa) korraldada spontaanse istumise oma korruse nelja korteri inimestele. pluss mirjami korter korrus kõrgemal. juba järgmisel õhtul. ehk siis eile. madal turnout tuleneski ilmselt peamiselt lühikesest etteteatamise ajast. sest potensiaalseid tulijaid oleks võinud olla 14, korraga oli kohal aga maksimaalselt 8. kuna kinnominek on siin riigis traditsionaalselt pikaajaline commitment (hoolimata sellest, et kino on siin röövellikult kallis, pidid sessioonid üldjuhul juba varakult välja müüdud olema), siis kaotasime seetõttu naaberkorteri luke'i (uk) ja sandro (ita) ja pärast väikest läbihüpet ka nicolas'(fra). viimane läks "requiem for a dream'i" vaatama, nende teiste kohta ma ei tea. ja adam (pol) läks eestisse. aga tshehhi esindatus oli tugev. pavel oli peaaegu algusest lõpuni kohal ja mirjami korterikaaslane klara käis ja hiljem ka lucie meie vastaskorterist. seal vastaskorteris on mingi kamm. lucie ei saa oma korterikaaslastega üldse läbi. nii et kui me neid kutsumas käisime, siis tulid ülejäänud kaks (mingi poola pliks ja juliana lätist, kes õpib eesti keelt, sest see on tema arvates nii ilus) ukse peale ja võtsid kutse rõõmuga vastu, aga ei osanud isegi öelda, kas lucie on kodus. ütlesid, et muusikat sealt tuleb, nii et võite minna ja koputada. pärast endakal kujutasime endale ette, kuidas keegi tuleb ja tahab young euni ja meie ütleme, et ei tea, dushi all nagu vesi jookseb, mine ja koputa. pavel on umbes kolm meetrit pikk, kui me õhtu jooksul hakkasime omavahel ülesandeid jagama, et kes meie korteris mida teeb (mina sain millegipärast koristamise, mille järel ma olin sunnitud nentima, et me oleme jama sees) ja tema ka endale ülesannet nõudis, lubasime tal hakkata meile kõrgetest laealustest kappidest asju ulatama.


tartu ülikooli politoloogia osakond on, ilmselt by taking the wrong exit somewhere sattunud informatsiooni kiirteele. kirjutasin karmole, et jaansoni jaoks on kõik kolm kirjatööd täiesti arvestataval tasemel tehtud, aga eksamile ei jõudnud, sest olin juba väljamaal. ja et kas ma saaks seda kunagi hiljem teha, ilma et peaks kogu ainet uuesti võtma. ja tema vastas, et kui sul on pool tundi arvuti juures võimalik olla, saab selle elektroonilisel teel tehtud. vau. kas keegi nüüd ütleks mulle, kust saaks selle jaoks materjale?


ja siinsamas arvutiklassis kohtasin kolmapäeval ka teist soomlast, keda ma tunnen. koos minu ja kaariniga eelmisel kevadel uppsalas v-dala nationi külalisena kevadballil olnud annat. kes õpib siin politisk historiat (ütles seda alati rootsi keeles, sest seletas asja rootslastele...). mis mulle ka teda märgates meenus. aga jah, masendavalt palju kokkusattumusi.


ja üldiselt on nii, et, kaks nädalat hiljem, on olemine juba täitsa kodune. loomulikult on maailmatuma palju asju iga päev veel ikka täitsa uued, aga selle uudsusega harjub ju ka ära. samas on tekkinud ka teatud rutiin. ilmselt selline tasakaal ongi kõige parem. sest oma ümbruskonnas ainult häguselt orienteerumine võib olla väga väsitav.


Chet Baker "She Was Too Good for Me"


h