õhtul saabusid isa ja onu kogu mu elamisega. koju interneti saamisega läheb veel natuke aega, sest nad unustasid kaabli maha ja peale selle on see mingi korralik progemine. nii, et siis jälle siin arvutiklassis, sama arvuti taga. igatahes, tore et mul on nüüd korralik valik rõivaid ja toidunõusid ja isegi sellised luksusesemed nagu tekk ja padi. tunnen ennast jälle täisväärtusliku inimesena. on muidugi veel asju, mis mind täisväärtuslikuna tundma panevad -- üüri sain lõpuks makstud ja esimeses loengus käisin ka, kuigi jäin sinna üüri maksmise matka ja mõnetise sellest tuleneva äraeksimise tõtttu natuke hiljaks. tänavad ei läinud minuarust nii nagu kaarti pealt näha oli... väga võimalik. põhilist segadust tekitab muidugi see, et jumalasta kesklinnas käivad mingid meeletud, silmapiirini ulatuvad ehitustööd, mistõttu pooled tänavad on autoliikluseks suletud ja siuksed trellitatud jalgrajad lähevad umbes sinna suunas, kuhu tee enne läks. mõista-mõista.


loengu nimi oli "the 1960's". mõtlesin, et oleks huvitav lisa minu õpingulehele, kus juba ilutseb aine "how government began" (kostub nagu muinasjutupealkiri, eksole?). õppejõud oli mingi funky ameerika juuditädi, paadunud demokraat ja mõnitas kogu seda ameerikavärki päris mõnusalt. seda asja hakkan kindlasti võtma. ühte loengusse üritasin veel minna, aga meil oli natuke raskusi loengute vahepeal unicafe leidmisega (seal saavad üliõpilased odavalt ja palju süüa) ja siis me jäime jälle natuke hiljaks ja see loengusaal oli juba puupüsti täis.


samas ei osutunud sinna püüdlemine üldsegi tühjaks reisiks, sest õppehoone fuajees kohtasin sallat (kadri ja elina teavad, teistele niipalju, et ta oli vabatahtlikuna prantsusmaal normandias selles organitasioonis, kes meid eelmisel aastavahetusel vastu võttis), kes nüüd ka siin õpib. mis oli siuke natuke vau hetk. polnudki õrna aimu mis ta teeb, sellest ajast, kui ta mingi aprillis enam meilidele ei vastanud. vahetasime kohe telefoninumbreid ja ta kutsus mind laupäeval endakale peole. tahab peale selle kaasata mind ka oma mingisse noortelehe projekti. et siis vinge. saab ehk ka lõpetada selle igaõhtuse korterikaaslaste teleka ekspluateerimise.


ahjaa, kunagi eile öösel saabus teine korterikaaslane ka. et siis sinna, kus on, tuleb juurde, arvestades, et kogu minu toa põrand oli selleks ajaks kaetud magavate sugulastega (olen nüüd veendunud, et suudan juba vähemalt ühe inimese suhteliselt mugavalt majutada, mirjami korterist diivanipatju lisaks laenates. märkasin rõdul ka mingeid korterikaaslaste porolone ja kui ma olen suuteline need korea pliksidelt välja meelitama, võin lugematul hulgal inimesi vastu võtta). hommikul ärkasingi põhimõttelliselt koreakeelse seletamise peale. ilmselt young eun ja shin ae muljetasid omavahel. vahepeal oli kuulda ka asiaatidele iseloomulikku eriti helehäälset itsitamist. igatahes tunduvad mõlemad siiamaani toredad. kindlasti on nad siukse pika kannatliku meelega, koguvad kõik endasse ja kahe kuu pärast toimub tsivilisatsioonide kokkupõrge. aga sinnamaani on kõik arvatavasti peachy.


lõpetuseks niipalju, et (vähemalt helsinki suburbias) ei tähenda sõna 'ravintola' (et siis 'ravinto' - 'toit') lõbustusasutuse ukse peal mitte seda, et seal ka süüa pakutakse. vähe sellest, mitmetes sellistes ei ole isegi kööki. pigem on tegemist koledate, rasvaste juustega soome töömeeste jauramiskohaga. nagu näitas eilne katse kodukandis väljas süüa.


Billy Joel "We Didn't Start the Fire" (kuulasime 60ndate tunni lõpetuseks)


h