korterikaaslased on mul toredad. küll teisest maailma otsast (elina võib ehk selles suhtes rileitida), aga tegelikult pole vahet suurt miskit. young eun on selline vaikne ja alalhoidlik ja rahulik ja oma igasuguste võimete suhtes (nagu näiteks inglise keele oskus) äärmiselt tagasihoidlik. shin ae on hoopis vastupidine, elav ja terav ja jutukas. shin ae loeb john irvingit ja naudib, kuigi tunnistab, et tolle tüübi mõttelennud on kohati ikka äärmiselt kummalised. ja young eunile meeldis muusika, mida ma kuulasin, mingi jobim/getz/gilberto bossa. laenas kohe mult plaati. kuna young eun tuli enne ja oli, kuigi ma olin selleks ajaks juba mitu päeva seal korteris elanud, justkui nagu siuke ametlik welcoming committee, siis olengi temaga rohkem suhelnud. ja selles mõttes olen neile ka tänulik, et nad omavahel kogu aeg korea keeles ei jahu, vaid minu juuresolles ikkagi inglist räägivad.


ükspäev küsisime (mirjam oli ka seal) young eunilt selle koreavärgi kohta. telekast tulid parajasti uudised ja tuumajutu taustaks näitas marssivaid kolonne jne. ja küsisime, et kuidas seal põhja-korea kõrval siis ikkagi elada on. tema ütles, et noorem generatsioon tegelikult ei mõtlegi selle peale enam eriti. et noh, alustavad jälle tuumaprogrammi? well, too bad. ja ongi kõik. kaks põlvkonda pärast korea sõda, ei tunne noored enam, et tegemist oleks ühe ja sama riigi kahe osaga või et ühinemine oleks identiteedi seisukohast hädavajalik. young euni endaga on natuke teistmoodi, sest tema isa on elukutseline sõjaväelane ja sellepärast on talle lapsest saadik selgitatud ja räägitud, et taasühinemine on ainuõige variant.


eile oli meil jälle vestlusring stimuleerivatel teemadel. esiteks selgitasime välja, et shin ael on meie kõigi eest boifrende (ise ta ajas seda kindlalt tagasi, aga meie teame paremini). ja siis rääkis shin ae ühest nende soomlasest tuttavast (on meiekal ka käinud, siuke täitsa tore poiss, markku, vanust 30 aastat), kes on idamaade fänn ja oli eelmisel talvel hiinas ja koreas. pekingis sai hostelis elades tuttavaks mingi hiina tüdrukuga (18) ja siis markku ja mingi tema sõber suhtlesid temaga see nädal aega, kui nad pekingis olid. hiljem ei mõelnud tema peale mingis erilises kontekstis ja nüüd see pliks kirjutas talle, et on ikka aasta aega üritanud oma tunnetega võidelda, aga lõpuks alla andnud ja et markku on ikka kõige täiuslikum meesterahvas maailmas. kusjuures neil ei olnud seal hiinas mitte hetkekski sellist tüüpi suhet. shin ae ja young euni esimene reaktsioon oli, et vau, meie sõber ja nüüd alles selgub, et kõige täiuslikum. aga sealt edasi nende arvamused lahknesid. young eun paljastus lootusetu romantikuna, kes tugevalt tundis hiina tüdruku valu. shin ae arvas, et see värk pole ikka õige. selgub, et hiina tüdrukud on aasias tuntud samasuguste trikkide poolest nagu (given, üldistatult) vene tüdrukud siin -- üritavad ennast lääne meestele külge pookida, et nende najal vaesusest ja viletsustest välja seilata...


h