pikk nädalavahetus selja taga. tegin üsna palju mittemidagit. ilmselt mõjub korteri vaimsus. teised ei teinud ka miskit.


reedel käisin esniga (erasmus student network) uisutamas. polnud mingi aasta aega ühtegi vabatahtlikku uisuliigutust teinud. aga meeles oli, kuigi jalad tõmbasid uisu sees iseloomulikult krampi. uisutades ei kukkunud, küll aga siis kui mingi toru peale ennast istuma olin toetanud. soomlased on uisuhullud. see ehk seletab ka 'leijonate' populaarsust ja edu maailmaareenil. mingi isa oli seal oma kahe pojaga, kellest üks nägi küll välja selline, et on vaevalt käima õppinud. aga uisud olid all. suurt ta küll veel ei uisutanud, aga ilmselt pole see mägede taga. ja siis olid seal siuksed toredad pika halli habemega onud, kes, põsed punased ja muhe naeratus näol, platsil rahulikult ringe tegid. ja kaks kolmandikku suurest platsist võtsid enda alla erinevad hokimängud. pilet maksis 1 euro. seal tallinna uues, premia/levandi usiuhallis maksab näiteks 50 krooni minuteada (3.3 e).


olles täis meelekindlust laupäevane päev kasulikuks teha, sundisin ennast juba kell pool üks voodist välja ja võtsin suuna itäkeskusele. selleks tuli jalutada 10 minutit läbi metsa, sõita teised 10 rongiga kesklinna, istuda seal metroo peale ja sõita veel ehk umbes 10 mintsa. see transpordivärk siin muidugi ruulib. et üsna kindlasti saab igale poole igalt poolt ja peaaegu igal ajal. aga metroo on neil siin küll puhtalt poosetamise pärast. trepp läheb keskraudteejaamas ilmatuma sügavale maa alla ja kaks peatust hiljem on rong jälle maa peal ja sinna ta jääbki, muutes tema erinevuse tavalisest linnalähirongist marginaalseks. tõenäoliselt ei lubanud soomlaste uhkus (tsiteerides ühte punase habemega soome tüüpi, kes kunagi oli vahetusüliõpilasena tartus: "and then finland will be great AGAIN!") omada metrootut pealinna. aga rohkem ei viitsinud läbi graniidi uuristada kui selle mõne peatuse ja ühe liini jagu. põhjamaine usaldusmoment on muidugi südantliigutav -- lähirongi ja metrooga saab ilma mingite probleemideta jumalamuidu sõita, keegi ei kontrolli kuskil midagi. bussi saab ainult eestuksest sisse ja seal bussijuht kontrollib. ja trammi tulid reedel lausa piletikontrollid.


laupäeva õhtul valisin kahest võimalikust peost siiski suurema, riigiteatuste (valtiotiedellinen) teaduskonna tantsulka. kesklinnas asuvas ühikas nimega domus academia. aga peoruumid asusid sügaval maa all, nii et ei tekkinud narva ühikate probleemi, kus tavalise diskensi ajal pole magamisega probleemi, sest tümakas on ühtlase rütmiga, selline uinutav, aga kui asi alternatiivsemaks läheb, on kuri käes. inimesi oli meeletult palju, muusika oli sellise kõikuva tasemega. et siis kindlasti mitte hea, aga kohati täiesti tantsitav. teises toas oli tõmbenumbriks karaoke, esitati valjusti valesti soome parimaid humpparütme. poole kolme ajal hakkasin viimasele rongile rihtima ja palju ei puudunud, et oleks sellest maha jäänud. rongi peal oli täpselt selline seltskond nagu võibki oodata laupäevaöiselt viimaselt rongilt -- poolel rahval oli silm täitsa pahupidi ja ülejäänud pool rääkis väga valju häälega mitte eriti sisukat juttu.


ja nüüd, oh rõõmu, ongi jälle esmaspäev. saab minna loengusse "finnish foreign politics", mis mingi poole tunni pärast kuskil siinsamas pihta hakkab. ja siis saab minna koju.


sain täna ka esimese mulle adresseeritud kirja, väestövirasto saatis mulle mu isikliku soome isikukoodi. tunnen, et mind on siin riigis omaks võetud.


Gilberto Gil "Mas Que Nada"


h