tänases rahvakuntsniku (ja ma keeldun järele andmast kiusatusele teha siinkohal 'the artist formally known as' nalju, sest ma olen kuulnud, et inimesed, kelle nimede üle nõmedaid sõnamängu-nalju tehakse arvavad, et see on nõme. i can see their point) olin kaks korda päris lähedal pildi tasku panemisele. ja kuigi rahvakunstnik rääkis lohutavalt, kuidas lavakas oli selles tunnis rahvast nagu loogu langenud, siis oli see ikkagi üsna ebameeldiv. tuleb välja, et tõlgiameti juurde ei kuulu mitte ainult mood ja stiil, vaid ka rasked kehalised pingutused.


olen nüüd saanud ka ametlikult ühele poole oma oscarite programmiga ja võin teha mõningaid üldistusi. minu lemmik on 'million dollar baby'. minu kõige vähem lemmik on 'ray' ja ma isiklikult arvan, et sellel on ka snowball's chance in hell oscarit võita. 'million dollar baby' oli intensiivne, aga samas rahulik ja lõpuks murdis mu südame ja seda kõike hoolimata sellest, et tegemist oli poksifilmiga. mida muud ühelt filmilt tahta võikski. 'ray' oli laialivalguv ja liiga pikk. tundus nagu oleks neid tohutult olulisi asju, mida sinna kahe ja poole tunni sisse peab toppima nii palju, et lõppkokkuvõttes jäi järgi ainult ühelt asjalt teisele hüppamine. kõige rohkem oscarifilm on 'the aviator'. mis oli suur ja võimas ja ausalt öeldes üsna köitev. aga mina valin üheksal juhul kümnest pigem lihtsa loo kui pompöösse. 'finding neverland' on tore muinasjutt. ja 'sideways' on nagu lugu meist enestest, ainult vindiga. kui teised filmid on meile pajatanud suurtest, silmapaistvatest inimestest, siis 'sidaways' kirjeldab meile elu, kust me põhimõtteliselt kõik ennast ükspäev leida võime, kui me ettevaatlikud ei ole. kokkuvõttes on ritta pandud viis täiesti erinevat filmi, nii et akadeemia on valiku endale kas väga lihtsaks või väga raskeks teinud. ja üldiselt kiidan kandidaadid heaks. kõik, peale 'ray', aga ilmselt on muid ajaloolis-kultuurilisi põhjuseid, miks see film seal nimistus on.


mis puutub näitlejatöödesse, siis selle hindamisel olen ma erapoolik ja asjatundmatu. igal suvalisel hetkel olen ma üsna ebavõimeline vahet tegema heal ja tavalisel sooritusel. sellest, kui keegi on halb, saan ma üldiselt ikka aru (aga ka siin on mul olnud asjatundjatega eriarvamusi, vt. diane keatoni golden globe'i võit eelmisel aastal osa eest 'something's gotta give' filmis). aga minuarust on kaks täiesti eri asja mängida veenvalt/veatult mingit päriselt eksisteerinud inimest ja luua päris oma tegelaskuju, kelles on sügavust ja usutavust. ühtepidi saab näitlejast tema roll ja teistpidi saab rollist antud näitleja. mina annan oma hääle teise variandi poolt. mulle tundub, et midagi täiesti uut luua, lõpuni välja mõelda on suurem kunst kui kedagi järele aimata. nii et kuigi jamie foxx oli ray charlesina nii usutav, et on üsna tõsine pretendent auhinnale, olen ma ka siin clint eastwoodi poolt. mis siis, et ta on viimaste aastatega ehmatavalt vanaks jäänud, oli tema etteastes pauerit.


ja noh, thomas haden church on lihtsalt liiga kursavend thori moodi (mitmete sõltumatute allikate arvates), et tema osatäitmist 'sidewaysis' ilma eelarvamusteta vaadata saaks.


votnii. sellest võiks kindlasti veel pikemalt rääkida, aga mitte praegu ja siin. ja lõppkokkuvõttes on ju teada, et selle, kes tegelikult selle või teise auhinna võidab, tõmbab austatud filmiakadeemia tihtipeale oma väärikast tagumikust välja. eks 27. veerbruaril selgub, mis ja kuidas.


h