täna leidis ootamatu lõpu üks pikk ja piinlik saaga. nimelt tuli minu ellu tagasi postkasti võti. järjekordsel kalastusretkel postkasti nägin selle tagaosas midagi läikivat, mis kindlasti ei olnud järjekordne kriitpaberil reklaamleht. keegi hea inimene oli võtme leidnud, ilmselt siis juba kunagi detsembris kui see kaotsi läks ja abivalmilt postkasti asetanud. tekitades teatava ilmse nõiaringi, mida kõik, kes on oma autovõtmed aitosse lukustanud, kindlasti mõistavad. niigi piinlikule olukorrale lisab nööget asjaolu, et võtmed on nähtaval, aga kättesaamatul kohal.

esimesena ohverdas ennast varras number 4, mis kaelamurdva päästeoperatsiooni käigus ise postkastis lõpetas. nii pidin kodust vahendeid juurde tooma. lõplik lahendus, pärast seda kui olin kaks korda võtme juba peaaegu kätte saanud ja siis siiski maha pillanud, saabus hiina söögipulga ja päikseprillide sanga edukas koostöös.

niisiis olen jälle selle tsivilisatsiooni osa, mille eest vaprad pony expressi mehed oma eluga riskides võitlesid. võite mulle kirjutada, joonistada ja postipakke saata.

h