vabariigi aastapäeva puhul oli tartu linnast ära saamine raskendatud. ma muidu ostan alati kassast pileti, sest kui ma midagi siin maailmas vihkan, siis see on see rõve bussiukse ees trügelemine, kusjuures kõik vaatavad kivistunud nägudega enda ette ja suruvad sulle nagu möödaminnes oma seljakotte ribidesse. aga täna kell viis bussijaama jõudes selgus, et esimene buss, millele pileteid müüakse, väljub kell pool kaheksa. nii et ma pidin ikkagi trügelema minema.

sain tõelise "tunne-oma-kodumaad" bussi peale, mis oli juba mõnda aega võrust teel olnud. bussijuht oli lahe, porises omaette võru keeles ja üritas olukorda kontrolli all hoida. mingi ilmselgelt tipsutanud meesterahvas üritas bussist väljuda, bussijuht suhtus temasse nagu õrnalt juhmi lasteaialapsesse ja mees läks oma kohale tagasi. aga mingi hetk õnnestus tal siiski bussist põgeneda. kui ta väljumise ajaks ei olnud tagasi tulnud, tekkis bussijuhil tema pärast mure, tuli bussi tahaotsa vaatama, et kas mees on oma asjad ka ikka kaasa võtnud ("kos tuu jota istse? ... ma võti maaritsast üte jota pääle..."). selle kena voolava võru keele pärast valdasid mind hetkeks hellus ja lapsepõlvesuved, tekkis tunne, et ehk ma peaksingi neid võru busse rihtima hakkama, noh, et oma juurte juurde tagasi pöörduda või nii (ma ju ikkagi võrus sündinud...). aga kuna see buss sõitis tallinnasse kolm tundi, siis pigem ikkagi mitte.

aga sõidu ajal hakkasin viimase aja sündmuste peale tagasi mõtlema. ja jõudsin järeldusele, et ma olen vist ikka üsna laisk. sest kui keegi ütleb midagi rumalat, ignorantset või lihtsalt idiootset, siis ma ei hakka neid parandama. eriti kui tegemist on inimestega, kes mulle ka üldse ei meeldi (millel võib muidugi jällegi midagi pistmist olla sellega, et nad ütlevad idiootseid asju). ja uskuge mind, kui inimene on politoloogia eriala lõpetanud, siis ta suudab teiste jutus tuvastada ikka väga palju rumalat, ignorantset ja idiootset. sest kui asi puutub poliitikasse või rahvusvahelistesse suhetesse, siis on igaüks ekspert. kas siis arvates, et hiinlased on aasia neegrid või hoopiski, et kui vähemused on tema jaoks nähtamatud, siis probleem ühiskonnas puudub. ma tean, et osadel mu sõpradel oleks selliseid väiteid kuuldes enesekontrolli säilitamisega probleeme -- kas siis heatahtlikust soovist teist inimest tema oma rumaluse käest päästa või siis lihtsalt ärritusest, et keegi midagi nii lolli üldse arvata või, veel hullem, välja öelda võib.

mina võin oma erialalistel teemadel väidelda küll, aga ma olen selles suhtes natuke snoob. ma olen lihtsalt täheldanud, et mida uskumatult rumalam on inimese arvamus, seda kindlam ta selles on. mis tähendab, et ignorantsed inimesed ei ole selles väitlemise asjas eriti head. sest "nii on, sest mina arvan nii" ei ole väitluse jaoks just väga edasiviiv argument. ja ma tunnen, kuidas ma ei viitsi tülli minna inimestega, kellega ma nagunii enam kunagi elus rääkida ei taha. vaevalt, et minu väike "mõistus-tule-koju" loeng midagi nende jaoks muudaks, võib-olla ainult nende arvamust minust.

nii, et ma parem teen politoloogidega väikeseid nõmedaid politolooginalju ja jätan maailmaparandamise teistele, kirglisematele inimestele.

h