eile bussis sain pealiskaudsel vaatlemisel aru, kuidas teise inimese üüratu ülekaal võib kolmandale inimesele väga ebameeldiv või isegi ohtlik olla. istusin bussi allkorrusel, selles intiimses vastandavas õhkkonnas, mille tekitavad seal asuvad kaunid kohvikulauad. vastas istus tohutu habemega onu, kõht praktiliselt laua peal ja sõrmused lühikesi jämedaid sõrmi soonimas.

esiteks istus ta oma kõrval istuval keskkoolipoisil praktiliselt otsas, sest võttis enda alla julgelt poolteist tooli. jalad ei olnud tal küll õnneks eriti pikad, aga kuna nad ka ei paindunud, siis pidin mina enda omasid selle võrra rohkem painutama. kuna küte huugas kogu tee, hakkas ta metsikult higistama, mis omakorda tegi ta ilmselt kurjaks, sest väljumisel suutis ta hetkeks seisma jäänud umbes kaheksa korda endast väiksema poisi peale midagi seosetut käratada. nii et kokkuvõttes oli onu iseenda täielik karikatuur. umbes võrreldav selle kurja võõrasisaga harrypotteri filmis. ei uskunud, et sellised ongi tegelikult ka olemas.

h