täna andis meile esimese avaliku esinemise loengu värske vanemuise näitleja, nimetame teda tinglikult j.p. kes küll ei omanud mingit selget arusaama sellest, keda ta õpetama on tulnud ja peale selle ei ole veel päris üle saanud sellest, et ta enam koolis ei käi (kuigi peab tunnistama, et mitte igal pool ei ole seda politoloogia osakonna head üliõpilaste ühiskonda tagasi integreerimise strateegiat -- ennast neile võimalikult vastikuks teha. ehk on see midagi, mille peale ema lavakunsti kateeder peaks mõtlema), aga muidu oli üsna nunnu. selle loenguga hakkan ilmselt ainult vett ja vilet nägema. esiteks on väga tõenäoline, et ta hakkab toimuma kõige magusamal uneajal. teiseks... hmm, kogu see hirmutav bonding oma füüsisega samalajal kui kõik hindavalt vaatavad... brrr.


h