enne uksest välja kihutamist jõudsin veel kuulda, kuidas markokaljuveer andis endast parima, et teha mati alaveriga üks neist emotsionaalsetest võistlusjärgsetest intervjuudest, mille poolest etv sporditoimetus tuntud on. alaver oli küll põetud haigusest natuke näost ära, aga ei läinud õnneks õnge. veerpaluga ei hakanud kaljuveer üritamagi -- veerpalu on ilmselgelt selline tõeline mehine eesti mees, kes näitab mingit emotsiooni ainult kodus naisele ja lastele, valitsedes nende üle türannina. kui ta ei oleks nii kõva spordimees, siis kuuluks ta ilmselgelt sellesse ühiskonnagruppi, keda üsna varases eas varitsevad stress ja südamehaigused.

aga suusatamisest rääkides, peab tunnistama, et nende maailmameistrivõistlustega on fis saavutanud oma pikaajalise eesmärgi rikkuda murdmaasuusatamine lõplikult iga vähemalt õrnalt intelligentse vaataja jaoks. ainus, mis hoiab suusatamist muutumast sama igavaks kui jalgrattasõit on see, et võistlejaid on vähem ja ei tehta meeskonnatööd. aga kaugel seegi enam. tänane 50 kilomeetri sõit oli küll kõige igavam võistlus murdmaasuusatamise ajaloos. kaks ja pool tundi passida, kuidas meeletu punt mehi üksteise suuskade peal tammub. ainuke põnev hetk oli siis kui estil 500 meetrit enne lõppu mäest üles jooksis, suusad rohkem takistajaks kui abivahendiks ja sellega oligi kõik selge. fis rääkis, et nad on teinud turu-uuringuid ja tuvastanud, et ühisstardid ongi see, mis murdmaasuusatamise tulevikku viib. no head teed tal minna.

oma iroonilis-sarkastilises (ma vähemalt sügavalt loodan, et see oli iroonilis-sarkastiline, sest muidu muutun ma kurvaks) artiklis ajakirjas "sporditäht" on mihkel mutt muidugi leidnud mooduse, kuidas suusatamine veel nõksu võrra igavamaks muuta -- teha seda mitte maastikul, vaid ringrajasõiduna, kus kogu ring publikule kogu aeg nähtav oleks. mitte siis ainult sprindidistantse, vaid näiteks ka 30 kilomeetrit...

järgmisel nädalavahetusel algavad laskesuusatamise maailmameistrivõistlused. neid pole fis suutnud veel ära rikkuda.

h