kui ma oleksin anatoomias kõvem käsi, võiksin ma nimetada mitmeid lihasgruppe, mis hetkel valu teevad. praeguste teadmiste juures saan lihtsalt öelda, et valu on tunda seljas, õlavöös, kätes ja seal, kus peaksid asetsema miskised kõhulihased. ja kuigi idee poolest oli tegemist sportliku nädalavahetusega, ei tulene see valu mitte üleliiasest sportimisest. saatuslikuks said hoopis vellavere lagedad väljad, mis 2,5 kilomeetrisel teelõigul bussipeatusesse ei kaitsnud meid arktiliste tuulte eest. süüdistan ka internetti, kus olid alatult publitseeritud valed bussiajad ja iseennast, et ma oma suusapükste asemel teksad jalga panin.

aga muidu oli talvepäevadel hea. iseenesest tshill, sest ma olen vist saanud liiga vanaks, et ennast võimalikesse pingekolletesse pista. inimestele, kes seda vabatahtlikult või mitte nii vabatahtlikult tegid, olen ma aga südamest tänulik -- teie pärast mina ei pidanud. ja oli värskendav, sest ma ei ole veel nii vana, et ma ei saa magama jääda, kui jääboiler kõva häälega laulab või näe enam olukorras huumorit, kui ma keset ööd üles ärkan selle peale, et ühendatud meeskoorid allkorrusel südantlõhestavalt "papa carlo laulu". ja sellepärast ka, et ma ei ole veel nii blaseerunud või elukaugeks jäänud, et tähelepanu mind jalust maha rabaks või oleks midagi muud kui meeldiv.

vetsus lekkis boiler ja vesi oli põlvini. öösel laiali loobitud papist konfetti oli hommikuks vallutanud kogu maja. aga ma olen lipumängukunn, minu diskomuss ruulib ja inimesed, noh, inimesed on mõnikord ikka täitsa toredad.

h