pühapäevased seiklused arktilistel väljadel ei ole möödunud minust siiski tervisele jälgi jätmata. ärkasin täna hommikul üles, silmad kinni kleepunud ja siil kurgus. otsustasin loobuda koolist küüslaugu ja mee kasuks, sest jõudsin järeldusele, et tõsisem haigestumine ei ole optsioon. saan sel nädalavahetusel üle kuu aja tallinnasse ja ma ei kavatse seda aega veeta voodis sirakil.

aga euroopa liit oli lõpuks ometi mees ja täitis oma lubaduse. mis alustuseks tekitas kiirelt klassivahed muidu üksmeelselt vaesuses virelenud kursusel -- need , kellel raha käes, said lõunastada restos, need, kellel veel mitte, pidid töölissööklasse minema. ja hiljem võimaldas mul teha mõningast shoppingut, mis ammu juba soolas. seetõttu olin tunnistajaks ka uue aja kommunikatsioonihäirele kaubanduskeskuses eeden.

tartu peamine talvine karussell, eedeni eskalaator oli järjekordselt paksult lapsi täis ja mina sattusin üles sõitma kahe umbes 7-8 aastase poisi vahel, kellest ühe nimi oli sanja. poisid suhtlesid üksteisega elavalt vene keeles. üleval trepi otsa juures seisev umbes sama vana tüdruk vaatas neid mõtlikult ja kui sanja üles jõudis, hakkas temalt väga nõudlikult küsima: "what is your name?" kuna sanja talle sellepeale ainult mõistmatult otsa vaatas, küsis tüdruk talt sama küsimust aina tungivamalt veel umbes viis korda, kuni sanja alla suunduval trepil silmist kadus. vot sulle globaliseerumist ja rahvaste sõprust.

h