tagasi. mitte oluliselt palju targemana. loodus on nagu sügis ja samas siiski mitte. rannas on vesi tõusnud nii kõrgele, et suurte kivilahmakate rodu, mille peal tavaliselt saab ohutult keksida, on üleni selle alla jäänud (aga jalgupidi vette minna ei olnud üldse mitte eriti külm). ja taevast võib näha igasugu huvitavaid nähtusi nagu virmalised ja sadavad tähed (eriti vinge on seista öösel, tekk ümber, keset heinamaad, nägu taeva poole ja üritada võimalikult vähe silmi pilgutada, et ükski sähvatus vahele ei jääks), täna kodu poole sõites padise kandis ka topeltvikerkaar.


aga, ohh, kui palju aega on mööda läinud ja kui vähe muutunud ("käib ja käib, aga edasi ei jõua..."). ja ikkagi on enese suhtes hoolimatu mitte suhelda inimestega, kelles on potentsiaali sind õnnelikuks teha...


h