jalutasime täna õhtul emaga hiiule, sõime kohalikus õlletoas (mina sain mingit superhead grillkana kirsikastmes) ja jalutasime üle nõmme tagasi. kunagi ammustel lapsepõlistel aegadel sai seal metas kogu aeg ringi konnatud. alguses pigem koos isaga. tulime vsaslemma rongi pealt pääskülas või kivimäel maha ja jalutasime koju. lõpuks pigem sellepärast, et kool on kohe metsa kõrval ja kehka õpsile meeldis meid aegajalt vahelduseks sinna kupatada, et me saaksime treppidest üles-alla joosta jne. kehka õpsil lõppesid jalad enam-vähem sellel kõrgusel, kus enamikul õpilastel kaenlaalused ja tema isa oli olümpiapronks kümnevõistluses, nii et ta eriti ei mõistnud meie valu. aga täna sain jälle aru, kui vahva on sellise laane kõrval elada. kui mulle vähegi istuks jooksmine, siis naudiksin seda veel eriti.


kaarin on senimaani ainuke, kes on viitsinud reisikirja läbi lugeda ja mul on kuri kahtlus, et ainukeseks ta jääbki. admittedly sai asi natuke pikk. aga tegelikult ei ole sellest hullu. eks ta rohkem oma tarbeks (et toredad asjad ei läheks meelest) kirja sai pandud nagunii.


h