nonii, palju lärmi tekitanud päevik lukustas ennast jälle lahti, lugesin sealt, mis lugeda oli, ja ikka ei saanud aru. et millest kogu see kära ja värk ja miks inimesed kõike seda nii isiklikult võtavad. seda, et neid kusagile koolkonda on pandud (mis jah, tõesti, on pigem telleri blogroll kui kellegi asine koolkond, pealegi ei saa sa ise sinna suurt midagi parata, ei ole võimalik hakata teadlikult järgima mingeid teatud bloginduse jooni ja niimoodi sinna saada. et noh, kirjutan siin eesti keeles ja grammatikast on natuke aimu ja kujundus pole ka päris metsa poole ja näedsa, olengi sellest ja sellest koolkonnast, sest tee mis sa tahad, teller paneb oma blogrolli inimesi ikka täiesti oma isiklikest eelistustest lähtuvalt ja püüda neid mingi staatuse saavutamiseks aimata oleks ju absurd, vaevalt et keegi kunagi niimoodi teinud on) või nende kohta muid üldistusi on tehtud.


ei saa ju ometi väita, et kirjutajatel puudub teatud annus ülbust -- mis see muu on, kui nad arvavad endal õiguse olevat kellegi või millegi kohta midagi arvata, kellegi või millegi arvel teravmeelitseda. samas on selle kõigega ikka nii, et ühest küljest - ei saa oma kirjatükke internetti üles panna ja siis kui keegi julgeb neid lugeda ja nende kohta midagi arvata, pröökama pista, et tema õigusi ja privaatsust on rikutud. ja teisest küljest on jällegi igal kirjutajal õigus teha mida iganes (ja ignoreerida ükskõik, milliseid mujal avaldatud arvamusi või klassifikatsioone vms) -- see, mida inimene omaenda peldikuseinale jäädvustab on sügavalt tema oma asi.


kusagil on juba üritatud lühidalt, selgelt ja maakeelselt kirja panna seda päeviku ja blogi erinevust, aga lõppkokkuvõttes ei mõista ma ikkagi päris selgelt asja sisulist vahet. kui päevik on ikkagi pigem dialoog iseendaga, miks seda siis avalikkusele üles riputada (ja mina arvan, et on ja olen sellega juba aastaid rahulikult omaette tegelenud), mis varem või hiljem avastatud saab ja tõenäoliselt keegi sellest midagi arvab. või on vahe tõesti lihtsalt selles, et blogi formaat peaks olema kompaktsem ja päevikus on heietamine pikem ja detailsem. minu blog on näiteks minu päevikujäämäe tipp, mõnele asjale tahaks vastukaja, mõnda asja tahaks teistega jagada ja mõnikord on vaja asjad lihtsalt enda jaoks lahti kirjutada.


miks mul on tunne, et päevikupidajad on sattunud kuidagi moraalselt kõrgemale pulgale, on sattunud kuidagi ausamaks ja see annab neile millegipärast õiguse olla emotsionaalsem ja ka õiguse olla ülbe (sest ta väidab, et on ülbe omaette, missest et täitsa avalikus kohas)?


h