karja tänaval jalutas mulle täna vastu k.t. ja see sündmus katapulteeris mind sellesse ilusasse suvesse 9 aastat tagasi, kui mina olin 13 ja tema oli 17 ja minu hea sõber ja kõige täiuslikum poiss maailmas. sügise tulles kaotasime kuidagi kontakti. mõni aasta hiljem mõtlesin temast kui karupoeg puhhist minu christopher robinile -- tegelikust k.t.st olin ma ilmselt välja kasvanud, tema püstitatud ideaal kasvas koos minuga. k.t. oligi täpselt see, mida ma parasjagu poistes kõige rohkem hindasin. täna heitsin talle vargsi pilgu (kartsin, et muidu tabab ta mu suu ammuli passimas) ja ei saanud aru, et ta kuidagi muutunud oleks. ikka seesama külje peale kammitud soeng ja jalgu ette loopiv kõnnak. ja liblikad minu kõhus tundusid ka üsna samasugused kui siis.


homme tagasi saarele, kõrgete kadakate vahele väikesesse rohelisse majja, mille rõdult näeb selge ilmaga vormsi tuletorne. tsiteerides klassikuid: "Take that, mandriinimesed."


h