nii. jälgides igal võimalikul juhul spordiülekandeid erinevates telekanalites, olen teinud mõningaid tähelepanekuid. mitte niivõrd neid eesti kümnevõistlejaid ja nende ebaõnne (ütleme nii) puudutavaid tähelepanekuid, need oleks natuke sellised markokaljuveerlikud. (ja üldsegi, iga natukese aja tagant peab ju miskit totaalset peesse minema. ma mäletan, kuidas me neli aastat tagasi umbes täpselt sel ajal esimeses tartu korteris remonti tegime ja mihkel praktiliselt rõdult alla rippus, et telekale mingitki pilti ette manada. üldse tegime püha ürituse jälgimise nimel ebainimlikke pingutusi, jooksime keset decora poest värvi ostmist kõrvalasuvasse tehnikapoodi, kus ülekannet tuli umbes kahekümnest telekast korraga jne. ja siis järgmisel päeval juhtus see piinlik episood pehmete teivastega ja nii ta läks).


minu tähelepanekud on rohkem sellist sotsiaalset laadi. nimelt leidsin, et minu häda on see, et ma ei läinud õigel ajal trenni. sest tundub, et kergejõustiklased on massiviisiliselt endale trennist täiuslikud elupartnerid leidnud. ühised huvid ja sarnased graafikud jne. rootsi imeseitsmevõistleja klüft ja teivashüppaja patrik kristiansen näiteks. või lõuna aafrika kettaheitja frantz krüger ja soome kolmikhüppaja heli koivula. marion jones on trennist endale lausa kaks life partnerit leidnud. enne oli c.j. hunter, nüüd tim montgomery. ja selliseid on kindlasti kõvasti rohkem. tammerti naine on odaviskaja. nool sai ka kivise kadriga spordikoolis tuttavaks. tundub jõle lihtne ja enesestmõistetav lahendus.


tennisetrenn oleks ilmselt ka asja ära ajanud. vaata näiteks agassit ja grafi. või lleyton hewitt ja kim clijsters. ja laskesuusatajad saavad ka hästi läbi -- raphael poiret ja liv-grete skjellbreid. või ole einar björndalen ja üks nendest santeri plikadest, vist natalie. ma arvan, et ma olen sellega piisavalt empiirilisi näiteid toonud.


ja mina ei saa sellest osa, sest õigel ajal jäi trenni minemata...


The Beach Boys -- God Only Knows


h