kodus istumine sakib, eksole, aga mõnikord on küll tunne, et igasugused suuremad ettevõtmised viivad minu jaoks liiga suurtesse emotsionaalsetesse äärmustesse. sest iga ettevõtmise käigus on hetki, kus ma ennast ikka üle ootuste sitasti tunnen (kuna tundub, et on bloggerite hea tava ennast folgi ajal sitasti tunda, siis ei hakanud ma omaenda oodi tookord siia üles panema). seekord siis leigo.


kohe alustuseks, et ürituse kultuurilis-naudingulisele poolele pole mul midagi ette heita. juba vist viis aastat tagasi kui ma üks talv sattusin sinna suppi sööma ja mingi kõige esimese kontserdi videot vaatama, sai mulle ilmselgeks, et see tüüp, tõnu tamm vist nimi, on küll natuke hull, aga see-eest tegus ja suurepärase visiooniga hull. tookord oli tal maja taga üks järv ja maja ümber, õhustikule vastavalt, mustmiljon traktorilaipa. ja mustmiljon last erinevatest pesakondadest. siis ta rääkis oma loodusliku ilutulestiku mõttest ja muust heast-paremast.


tätte ja raadik soojendusbändina läksid selles melus natuke kaduma. sest nad on mõlemad nagu sellised tüübid, kellel on sulle usalduslikus õhkkonnas üks hea lugu rääkida (ja kaarin, see ei ole sinu pealt viksitud mõte...). see, mille kätte sai oli hea, aga niimõndagi jäi siiski puudu. flööt ja harf jäid teisele poole mäge ja telgipüstitamist ja kehakosutamist. aga tafenau ja co olid täiesti ootustele vastavad ja enam. ja tuleshow kasutas küll olemasolevaid tingimusi maksimaalselt. näitas, milleks lõuna-eesti augustiöö ja visiooni ühendamine võimelised on.


nii kui viimane noot pasunast välja pigistatud sai, vajus kogu see värk tühjaks nagu vana õhupall ja mina jäin nukralt hulkuma. aga mitte see ei teinud mind nukrameelseks, vaid hoopis miski muu. sattusin vana järve äärde, kuhu jäänud klaveril keegi pimedusest imetabaselt kergeid ja õhus jooksvaid helisid välja laskis. ja taevast sadasid tähed. istusin seal pimedas siis natuke aega ja kuulasin seda. tuli välja, et rahvasaadik imre sooäär laseb oma näppudel kergelt üle klahvide käia. aga ka see ei olnud mitte see, mis mind nukraks tegi. oli veel hoopis midagi muud.


ja hommikupoole ööd hakkas koledal kombel sadama ja mürtsuma ja paukuma ja ma tean, et see on tegelikult üks paha ja vastik asi. aga ma ei saa sinna midagi parata, on hetki, kus ma ei tea midagi vahvamat kui istuda telgis ja kuulata, kuidas vihm vastu selle katust ja külgi krõbistab. ainult miks on see nii, et mõne inimese puhul piisab ainult nime mainimisest ja ma näen kogu öö unes asju, mida ma kunagi ei saa. aga see polnud kaugeltki mitte see, mille pärast ma nukraks jäin.


ja hommikul kell 8 oli äratus, looduse omnibussi inimesed sõid sealsamas kõrval oma hommikusuppi kui me telki kokku rullisime. ja siis topiti ühe väikse auto tagaluugist sisse kaks telki ja kuus magamiskotti ja lugematu arv penosid ja üks seljakott ja üks marypoppinsi ridikül. ja autosse üks lootustandev kunstnik ja üks juhtivtöötaja ja üks teismeline ja üks, kes kanal2s öösiti mula suust välja ajab ja mina ka. ja vahepeal oli tartus lõunakeskuses hommikusöögipaus ja siis olingi tagasi tallinnas. ja kadri on ikka kusagil läti maaseudulla ja mina ei tea, mis olulised sõnad mul homme sõrmede seest tulema hakkavad, aga ma kardan, et hästi see ei lõpe. aga isegi see ei ole see ei ole see, mis mind kurvastab.


Elis Regina ja Toots Thielemans - O Barquinho, jätkates samade rütmide ja nootidega.


h