kui ma kunagi märtsi lõpus kaubamajast kalmeri käest endale rulluisud ostsin, andis ta mõista, et ta oleks minus äärmiselt pettunud, kui ma märja ilmaga sõidaksin. mistõttu oligi täna õhtul minu elus alles teine kord rulluisutada. mistõttu ma ei saa mööda veerenni tänavat linna poole sõita, sest pärast raudteed tuleb siuke küngas, millest laskumine on veel graniitkiviklibune ja pealegi on selle põhjas kohe jõnks. nii oma puuduliku pidurdamisoskusega peaksin ma seal bussipeatuses uisud tenniste vastu vahetama ja künka põhjas jälle uisud tagasi panema.

niisiis sõitsin siinkandis ringi, ehituspoe juurest ringiga mööda raudtee äärt lõbumajani, sealt üle veerenni ja tallinn-väiksesse. tallinn-väikses tegin väikse peatuse, kinnitasin klambreid ja tõmbasin hinge. buss oli just ära sõitnud. kuulsin juba eemalt lähenemas üsna üsna lärmakat seltskonda ja hetk hiljem väljuski bussipeatuse nurga tagant üsna lõbusas meeleolus trio. üks nendest, umbes neljakümnene päss, pöördus minu poole, küsides vene keeles, kas buss läks ammu. sellele küsimusele sain enamvähem vastatud, aga kui ta esitas järgmise, pidin tunnistama, et ma tegelikult vene keelt absoluutselt ei oska. misjärel küsis ta eesti keeles, et ega ma juhuslikult meest ei taha, sellist joodikut. tänasin soojalt, aga ütlesin ära. seejärel pakkus teine, noorem sell, ennast. loobusin viisakalt temastki ja asusin teele. poisid soovisid edu.

tunne oli väga kevad.

h