nüüd lõpuks, kui tänavad on enamvähem kuivad ja õues on enamvähem soe, hakkab kätte jõudma see aeg aastast, mis mulle kõige rohkem meeldib. see aeg kui kõik on värske ja uus ja alles ees ja õues on nii lõpmata palju õhku, et sa tunned, et iga hetk nüüd võib see sind õhku tõsta ja linna kohale lennutada. ootasin just kaarli puiesteel viimast bussi ja sain vabalt mõtteid mõlgutada. autosid oli vähe, inimesi veel vähem.

sest tegelikult tulin ma ju jällegi teatrist, väikese kõrvalepõikega. ja kõige rohkem mõtlesin ma sellest, et kuidas sai tammsaare teada, sellel ajal, et inimsuhted võivad selliseks minna ja sellised olla. või ainult siis, kui ta ise oli selle läbi elanud. meie elame ilmselt rääkimise ajastul, me räägime kõigest ja kogu aeg ja vabalt ja tihtipeale liiga palju ja asjadest, millest me tegelikult midagi ei tea. aga vähemalt on meil palju rohkem võimalusi mitte olla oma isiklike tragöödiatega üksi. ja teadmine, et see, mis meiega juhtub on tavaline, et seda ja palju hullemat juhtub kõikjal ja kõigiga. et armastus saab otsa või sellest ei piisa või mõnikord on seda nii palju, et see ajab hirmu nahka. et ükskord saabub argipäev ja inimene sinu kõrval ei jaksa sind üha uuesti ja uuesti avastada. et vägivald on mõnikord paratamatu, aga harva lahendus ja teod vastanduvad sõnadele ja hoolimata parimatest kavatsustest läheb mõnikord hoopis teisiti kui sa arvasid. sest kui sinu vanemad elasid sellises ajas, kus neil oli väga harva aega mõelda sellele, mida nad tahtsid ja veel harvem sellele, miks, on tõesti võimalik, et sinu naise aastast aastasse kestev vajadus pideva kinnituse järele, et ta on tahetud ja armastatud võib muutuda lämmatavaks, käsist ja jalust siduvaks ja sa ei suuda leida mingit mõistlikku viisi selle allakäiguspiraali takistamiseks. lisaks teadmine, et kogu teie suhe, jõudude tasakaal ja pühendumus põhineb millelgi nii hapral nagu emotsioon.

kahju, et kõik see, mis etenduse ajal peas tärkab, aga mida ei jõua üha uute ja uute tärkamiste tõttu lõpuni mõelda, muutub hetk hiljem hämuks, mis jätab mulle küll meelde üldise ambiaansi, aga mitte konkreetsed avastused. ja vajalik kaugjuhtimispult, mis laseks pausi peale panna ja tagasi kerida, on puudu.

aga tammsaare, rõõmsa nutu ja nukra naeru meister, on võimas. ja linnateatri etendus, nende võime väga vähesega väga paljut edasi anda, pinev keskendumine/keskendamine ja särisev pinge niisamuti. "tõde ja õigus iv". soovitan.

h