peab tunnistama, et kell 5.15 hommikul pole siiski mingi kellaaeg. minu keha arvas ka nii, oli sellisel ajal üles ärkamisest nii shokis, et ei osanudki sellele kuidagi reageerida. nii olingi üsna ergas, kui ma veidi enne kuute mööda tartu inimtühje (meenutas äravahetamiseni seda lasteraamatut pallest, kes ühel hommikul üles ärgates avastas, et on ainuke inimene maailmas), kuid äärmiselt räpaseid tänavaid kaarsilla poole jalutasin ja olin seda ka enamiku teed raadi mõisa. kella poole kaheksa ajal hakkas olukord kehale kohale jõudma. aga kuna ma olen oma akadeemilise perekonna fänn (mõiste, mille on taaspopulariseerinud seesama orkut), siis oli kõik väga bueno. jalutuskäik, linnulaul, kakao ja pannkook, hilisem vähendatud koosseis pargimurul. välihooaja ametlikku algust märkis see, et sipelgas hammustas mind jalast. ainult, et kogu ülejäänud päevaks sai minu kaaslaseks see vatt ümber mu pea.


õhtul kadri tähtpäeva puhul vaateplatvorm ja pargipink, koju jõudes ei olnudki päris kindel, kas minu tappev väsimus oli tingitud ebakorrapärasest elurütmist või kolmest klaasist shampast, võimalik muidugi, et mõlemast. igasuguste mõtestatud kingituste hankimine läheb kogu aeg aina raskemaks, kusjuures mida rohkem hoolid, seda võimatum see on.


fakt on muidugi see, et tänasest, nagu tavaliselt, hakkab uus elu. minust vasakul avaneb vaade euroopa liidu infokeskusele, mille seinal on täiesti solvavalt vananenud vastava liidu kaart. muidu ikka samad vanad näod. masendav. ja siis ma vaatan seda oma tööd ja oma juhendaja kommentaare sellele ja näen, kui lihtne see tegelikult on. kui ainult, kui ainult suudaks ennast natukenegi kokku võtta.


h