buss nr 36, minu rõõmu ja kurbuse allikas. verinoor itipoiss üritas neiule muljet avaldada, rääkides talle, millise kiirusega ta on võimeline viieteistkümnesse arvutisse igaühte kaksteist programmi installeerima. ja siis suure üleolekuga hääles sellest, kuidas inimesed kasutavad liiga palju hiirt või ei oska seda kasutada -- sest see aeg, mis läheb käe kiiboordilt hiirele panemiseks ja vastupidi, on puha raisatud. minule isiklikult poleks selline plõksimine muidugi muljet avaldanud, mitmel põhjusel. ma ei näe, kuidas tema programmiinstalleerimise kiirus muudaks teda paremaks elukaaslaseks, muutes sellest rääkimise lihtsalt põhjendamatuks ärplemiseks, ja see hiirejutt... noh, see tunduks mulle lihtsalt pähepatsutamisena, mis on üks asju, mis mulle kõige rohkem närvidele käib. aga tütarlaps oli talle paras paariline, sest hakkas kohe vastu ajama segaselt ja detailselt selle kohta, miks ta bussis kunagi ei istu ("sest mõnikord tulevad need pensionärid peale ja vaatavad sulle otsa sellise näoga, et nad tahavad kohe istuda ja siis kui sa püsti tõused, siis nad ütlevad, et lähevad järgmises peatuses maha"). või võib-olla oli suhe lihtsalt veel selles varases õrnas staadiumis, kus kõik, mis teise suust tuleb, on puhas kuld. ja tema silmad säravad ka nii ilusasti.


ma tean küll, et teiste inimeste kontekstiväliste vestluste pealt kuulamine on tänamatu tegevus, sest paratamatult jääb mulje, et tegemist on idiootidega. aga mõnikord ei saa sinna ju midagi parata.


h