mõnikord, hetkedel kui ma tunnen ennast väga Naisena (mida ei juhtu muidugi väga tihti, need teist, kes mind teavad, võivad lausa arvata, et mitte kunagi -- ja üldiselt ma üritangi siiski pigem inimeseks jääda, igalühel olgu elus oma nish), tundub mulle, et ma vajan paralleelset ja eriti anonüümset teemablogi, kus sellega kaasnevaid muresid lahata. noh, meik ja riided ja tavapärane he-likes-me-he-likes-me-not dilemma.


ainult ma kardan, et siis läheks asi käest ära ja mul tekiks suur kiusatus hakatagi elu läbi sellise bridgetjonesiliku prisma nägema (21. sajandi naine, aga mitte omal valikul, äärmiselt pinnapealne ja pidevalt õrnas paanikaseisundis). arvestades kõike muud, mis minu ümber toimub, oleks see siiski liig. nagunii võitlen pideva sooviga see mõistuseventiil peast välja tõmmata ja mõnda lastelaulu vilistades rõõmsalt minema kepsutada.


eeeh, mõnikord on küll tunne, et Naisena oleks kergem. ma ju esitan inimestele väljakutseid küll, aga selleks pean ma neid paremini tundma. miks mul on tunne, et kõik minu inimsuhted töötavad tagurpidi?


h