kesse ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee, eksole? viimase nädala jooksul on mind korduvalt tabanud ränk kahetsus, et kui ma oleks eelneva viie aasta jooksul teinud elus paremaid valikuid, siis ei kujuneks see viimane ülikoolinädal päris selliseks. võib-olla oleks pigem selline nagu eilne sume õhtu, kus toome poest saab osta shampat ja jäätist ja põhjalast saab teha lusikalaenu ja siis saab lauluväljakul lihtsalt tshillida, nii et alguses on taevas ilus punane ja lõpuks juba üsna must. sest kui rivis on veel mõnigi vapper kursakaaslane, siis ei pea tudengiromantika mitte surema.


põhimõtteliselt olen jõudnud nii kaugele, et kaks selle nädala eksamit on selja taga ja kolmas homme ees. vahepeal tegi õppeinfosüsteem mulle ?okiteraapiat (hakkaski juba liiga libedalt kogu see asi minema) ja väitis, et mul tuleb viis punkti puudu. täna hommikul lõin punktid rahulikult kokku jälle ja tuvastasin, et olen siiski mõneti plussis.


aga need eksamid? no eriti see eilne jaansoni eksam. ma olen täiesti kindel, et sellised asjad rikuvad tudengite põhiõigusi, aga mis ma teha saan. asjaga kursis olevad inimesed teavad, et jaansoni valiktestide lahendamisel pole kaine mõistusega suurt midagi pistmist, see on pigem nagu selline marginaalide mälumäng. mina pidin eile lahendama mõlema rea testid aastast 2000/01, mis tähendas, et mõnede põnevate küsimuste vastusevariantide seas enam õiget ei olnudki. loodetavasti sain siiski läbi. aga mine sa tea.


saaks selle homse ka kaelast ära, siis saaks rahulikult kaitsmiskadalipule keskenduda? mmmmm?


h