bussis tormles igasuguseid mõtteid peas ringi, aga nüüd olen juba nii nüristunud, et ma pole päris kindel, kuidas ma nad siia kirja saan.


igatahes, mul on tunne, et ma olen nagu kusagil limbos hetkel. et pole veel iseennast alt vedanud, aga midagi enam parata ka ei saa. istun ja ootan, kõrvades kumiseb ja mõttekatked peksavad siit ja sealtpoolt vastu pead. asjade tegemise taga ei ole enam mingit ambitsiooni, tegemist on puhtalt mehhaanikaga.


ja aegajalt sähvatavad mingid toredad hetked, milles mina osaline olen olnud, aga tagantjärele vaadates on tunne, et asjad juhtuvad minu pihta, mitte minuga. tüdrukuteõhtu kaarini ja sitsuga... "ei-ole-maaaaaa-veel-selles-eaaaas" ja muusikalietteasted õhtul toomel... unustamatu teenindus ko-ko-ko's... erinevad osakonnad, erinevad koosolekud... kino...


vot nii seekord. võib-olla raputab nädalavahetus hiiumaal mind sellest välja.


h