nii. möödas. peaks vist muljetama. siuke tunne, on, et kell on umbes kaks, võimalik, et pool kolm. tegelt on muidugi... nojah, kõvasti rohkem. täpselt see viis tundi on vahelt ära, mis kella kümnest kolmeni magatud sai. selts näeb hetkel välja õrnalt katasrofaalne, külalisteraamatut hoitakse piimapuki peal ja piimapuki all on lehma laip. aga see on ilmselt tavaline. teises toas laulab dionne ja sureb kaarin, kes jõi ära kaks liitrit jäätisekokteili ja tegi endale liiga.


nendel öödel on kombeks minna seda veidramaks, mida rohkem kell saab ja seekordne polnud kindlasti mitte erand. sest iseenesest oli kõik ju üsna tavaline, kuni umbes kella poole kuueni. siis hakkasin nägema ja osa saama asjadest, mida enne arvasin ainult filmistsenaristide vilka kujutlusvõime tasemel olevat. eüsis oli see huvitav, raimlas oli see naljakas ja esticas oli see juba downright sürreaalne. koju jõudsin pool kümme.


kursavendi loetlesin neli. üks luksus õnnetult, ühega ei saavutanud mingit kontakti, üks rääkis kole palju ja, nagu ma asjast aru sain, kurtis, et kursaõed ei armasta teda piisavalt, üks, see kellel oli minuga märkimisväärselt sarnane soeng, oli tuntud tasemel.


ausalt öeldes, ma ei teadnudki, et seal nii palju poisse on. ja veel milliseid. üks neist, kes ilmselt enam ei mäleta, et ta minuga kunagi kohtunud on, vähe sellest, mulle väga sugestiivselt külge löönud, võlgneb mulle nüüd kaks krooni. olin valmis temaga kahekümne sendi peale kihla vedama, et ma ei ole kell 11 vironia kruiisil, aga tema teatas, et tal ei ole nii väikest raha.


jajah, oli jällegi kiiksuga öö. järgmine aasta... no vaatame.


h