tänane õhtu kinnitas juba eelnevat tähelepanekut, et on olemas teatud tüüp mehi, kes paneb juba puhtalt oma olemasoluga naisterahvad ennast eriti naisena tundma ja kontrollimatult itsitama (ning kummalisi, teatavat saavutust märkivaid käeliigutusi tegema kui ilmneb, et too mees võib nad autoga linna ära visata, sest ta on sealtkaudu minemas nagunii). kui te ei ole sellist tüüpi mees, siis ei tasu siiski muretseda -- kui me piisavalt toibunud oleme, põlgame me ennast oma tobedate, 21. sajandi naisele täiesti sobimatute reaktsioonide pärast. täpsustusi jne. võib leida liisa juurest.

aga 'popular' kohviku uksepoliitika on nagu väikest viisi loovustest. kui uks ka raputamise peale ei avane, aga läbi klaasi on näha mõnusasti diivanitel lösutavaid inimesi, kas potentsiaalsel kliendil on piisavalt kujutlusvõimet, et üritada siseneda läbi kõrvalasuva akna. tänase observatsiooni põhjal võin öelda, et testi läbib vähem kui 50% kontingendist. kohvikus sees polnud muidugi mingit trügimist. olukord oli lausa nii tshill, et ettekandja unustas ennast vesipiipu tegema ja kaarini saia ahju. kui kaarin ennast talle meenutama läks, ei olnud see küll veel täiesti söestunud, aga teatav must kiht sellel viitas asjaolule, et vastavad protsessid olid juba käivitunud. tütarlaps tõi meile kaks pudelit vürtsikaid kastmeid ja raha tagasi. teatud osad saias olid täiesti söödavad -- eriti kuna see oli tasuta saadud.

h