sattusin mälestuste radadele seda lugedes. kui "ained, mida ma olen oma arvutisse kallanud" ei ole teema, mille juures äratundmisrõõm sind jalust niidab, siis ma ei tea, mis inimene sa oled.

peale igasuguse leiva- ja küpsisepuru, mis täiesti seletamatult oma tee klahvide alla leiab, võin meenutada seda korda kui asetasin värskelt üles sulatatud kooritud krevettide paki kuvari äärele, kust see siis tegi olümpiaväärilise telemarkmaandumise klaviatuuril, paisates samas stiilipuhtalt kogu seal sees olnud merelõhnalise kleepuva vedeliku klahvide vahele. pärast lühikest, paanilist ja tulutut päästeoperatsiooni läks klaviatuur parematele jahimaadele.

on teistel ka selliseid kauneid lugusid jagada?

h