uskumatult pikk päev. tegelikult ju viimane. hommikul ei puudunud palju, et me oleksime euroraamatukogu karmi tumeda peaga tädiga nuttes üksteisele kaela viskunud. täitsin täna vähemalt poole ükskord endale võetud kohustusest ja viisin talle täna hommikul lilled. samas palusin tal anda allkiri oma lahkumislehele. tädi oli sellepeale kurb, et juba ma lähengi ülikoolist ära ja ütles, et nii raske on oma lapsi minema lasta. vot nii. kunagi esimesel kursusel ei julgenud ma tema poole pöörduda isegi siis, kui ma kompendiumi õigel ajal ära tõin, ammugi veel siis, kui see juhtus päeva või paar hiljaks jääma.


pärast seda dekanaat ja välisüliõpilastalitus ja pang ja lilleletid ja bio-geo teaduskonna aktus. ja siis täiesti ootamatult oleng annelinnas, kus shampat voolas ojadena ja juttu jätkus kauemaks. kuni lõpuks pidi ikka koju tulema. sest homme...


h