suve saabumise märgiks olen hakanud elama oma seljakoti otsas. seljakott on hea ja ilus, aga siiski mõneti piiratud. nagu ka minu jaks seda lõputult ühest kohast teise tarida. hetkel sisaldab kõige muu hulgas mõnda pudelit offi (ootamatute sääsehädaolukordade jaoks), juuksevahtu (ootamatute soenguhädaolukordade jaoks), beckhamiga vanity fairi (ootamatute igavushädaolukordade jaoks), magamiskotti (ootamatute unehädaolukordade jaoks) ja lõpudiplomit (ootamatute politoloogiliste hädaolukordade jaoks).


tegelikult olen olnud iga pool ja näinud niimõndagi, aga seda kõike on liiga palju ja ma ei oska teha valikut, et mida välja jätta. ja see ei lõppe ikka veel, aga mina ei tea ju, millal ma jälle arvuti juurde saan. aga õnneks keegi eriti enam ei loe ka.


räägin siis hoopis inimestest.


jaanilaupäeval tallinna bussijaamas (harrastajale inimvaatlejale kohustuslik vaateplatvorm):


1. piitspeenikesed blondid tütarlapsed, vanuses 13-14 minu vastas toolidel. ennustasid kaartidega jaaniõhtu saatust, noh, et kui tuleb punane, siis on 'jah' ja kui tuleb must, siis on 'ei' ("kas me tunneme neid kutte, kelle juurde me läheme?" "jah" jne.)

2. vanaisake ja lapselaps-tütreke. nagu vene muinasjutus. ainult, et tegemist oli eestlastega. vanaisake oli umbes 115 aastat vana ja neil mõlemal olid seljas aukartustäratava paksusega sinised puhvaikad.

3. viimane tähelepanek sealt tuleb seoses kõõrdsilmsusega. väga kõõrdi vaatava inimese vaatamisest hakkab endal pea valutama. sest millegipärast kisub oma pilk ka kõõrdi sellepeale.

pärast kahetunnist passimist sain sealt siiski tulema ja viljandi bussi peale.


viljandi bussis istusin kõige tagumises reas. minu kõrvale sadas kaks päevitunud olekuga meest, mõlemal kaasas kilekotitäis kõlisevaid õllepurke. kartsin juba halvimat (kõrvatest virtsavett välja võluvat jauramist, parimal juhul isegi ise jauramise objektiks sattumist, vedeliku tarbimisest tingitud bussikoridoris edasi-tagasi siiberdamist jne.), aga viljandis teatas üks ohkega teisele, et "viin siis oma õlled nüüd koju" ja nii meie teed lahku läksidki.


mudistes oli palju inimesi ja sporti. seal oli poisse, kes tegid hästi süüa ja tüdrukuid, kes jõid liiga palju viina. saunapõrandal maas oli annely (või anne-ly), väga suurte...hmmm, silmadega ja üsna napilt riides.


järgmine kontrollpunkt oli tartu bussijaam ja väike vana puuduva diktsiooniga tädi, kes pakihoidlas mu pambu enda hooleks võttis. ringiga bussijaamas tagasi, istusin pühajärvele viiva tartu-otepää-valga bussi peale. nentisin järjekordselt fakti, et kõige põnevamad inimesed istuvad alati selja taga. seekord siis trullakas 12-13 aastane poiss oma marginaalselt vanema õega. poisil oli käsi kipsis ja otepäält helistas ta mingile sõbrale, et kamandada ta joogid valmis panema ja teatada, et "otepääl on karmilt vinged eided" (ja seda observeeris ta pelgalt läbi bussiakna)


pühajärvel oli päev otsa vaikne ja rahulik, ka inimvaatluste koha pealt ja siis järsku saabus tallinnast kari hüperaktiivseid inimesi, kes tegutsesid nii, et maa ümberringi must. kedagi eraldi välja tuua oleks lausa patt. eriti kuna lõpuks saabus seltskonnaväline pirn, noormees, kelle jutt algas sellest, et ta käib pühajärve ääres akusid laadimas ja lõppes sellega, kuidas ta oli läinud mingit "iidset india jumalat torkima" ja see oli ta "lukku pannud" (tekkis jõuetus ja keskendusmiraskused, mõelda veel natuke sai, ütles siis jumalale, et kule, sorri, jumal laskis ta lahti). vahepeale mahtusid nõidade kogunemised siin-seal ja avanemise laagrid ja enesekindel väide, et jehoovaga on kaputt.


ja loomulikult on möödunud nädala sisse mahtunud ka palju sõpru, kellel on olnud pealehakkamist ja jaksu, kes on pakkunud meelelahutust ja peavarju või kes on lihtsalt olemas olnud. minu sügav tänu ja rispekt. props ka.


h