ausalt öeldes on vahepeal muidugi tulnud tunne, et võiks ju kirjutada. olen seda tunnet realiseerinud teisi asju kirjutades. aga oleks ju ainult aus, kui ma siia ka mõnikord mõne sõna jätaksin.


kataks siis seekord kaks kohustuslikku teemat.


1. valimised. napilt veel diplomeerimata politoloogina (kolmapäeval tuleb tartusse minna ja raamatukogudest mind ülikoolist vabastavad allkirjad koguda ja siis dekanaadis krokodillipisarate saatel rääkida, kuidas üliõpilaspilet mult juba kolm aastat tagasi pihta pandi) pean tunnistama, et kuulusin nende pealt 70 protsendi hulka, kes oma kodanikukohuse täitmata jätsid. peale selle, et ma olin oma isikuttõendava dokumendi kusagile heasse kohta ära pannud ja seetõttu, mind kasti ligi ei oleks lastudki, oli see minust ka ainult aus. sedelit oleks ju ka võinud rikkuda. tulemused teevad mulle ka rõõmu, juba sellepärast, et nende kirjadejärgne tagajärg on hoopiski marginaalne -- kui see sisepoliitiliselt midagi ei tähendaks, ei hakkaks keegi sinna europarlamenti trügimagi. eesti kuus häält on ju igas mõttes nohu, nii oma maad kui oma ideoloogiat esindades. ülejäänud märkused puudutavad isiklikke maitse-eelistusi. indrek tarand on ikkagi kompu. ja u.r.... vaesekene. mitte.


2. jalgpall. hehee. oli see nüüd normaalne? samas, eksole, jalgpall ongi nagu elu. rabeled kõigest hingest ja saavutad juba midagi ja tundub, et oled juba omadega mäel ja siis -- mõne hetkega tõmmatakse vaip jalgade alt ära. ja sina jääd sinna seisma, veremaik suus ja tühjad pihud taeva poole. et järgmine kord jälle otsast alata.


h