hea, et see jalgpall selle nädalaga läbi saab, sest kuigi olen seda nüüd vaadanud vähemalt neljas erinevas asulas ja kaheksast erinevast telekast (ja ükskord lausa suurelt seina peale projitseeritud ekraanilt -- pühajärve puhkekodu pubis), kardan siiski, et meie järgmisel nädalal algavale ja peaaegu kogu juulit hõlmavale 'tunne-oma-kodumaad' tuurile jääks ta küll jalgu. millest oleks muidugi tuline kahju.


aga eluarmastuse otsimisel on orientiiridena lisandunud kriteeriumid, et too inimene telekast tulevat sporti aktiivselt salliks ja raamatuid loeks. sest ausalt öeldes ma ei mäleta, et ma oma spordivaatamisega kunagi kedagi ahistanud oleksin. või raamatulugemisega. isegi see öine kurlinguvaatamine esimeste kursuste sesside ajal käis konsensuse alusel. aga vastupidiseid näiteid võin kasvõi möödunud nädalastki tuua. kui telekas seisab kaks päeva nurgas täiesti puutumatuna ja nii kui mina ta neljapäeva õhtul tööle panen ja tugitooli mugavalt sinna ette vean, et inglise-portugali mängu vaadata, nii on parv inimesi ümberringi, kes nuiavad, et me ükskõik mida muud vaataksime. ja kui ma vaheajal pissile lähen, siis on kanal permanentselt 'jackassi' peale vahetatud. õnneks puudub noortel inimestel püsivus.


ja ma arvasin, et need raamatulugemise mittemõistmise päevad on ka koos keskkooliga selja taha jäänud, kui muidu mitte just kõige kinnisema peaga sellid pidasid seda maailmakõigeigavamaks tegevuseks ja sind, kui sa seda harrastasid, paratamatult maailmakõigeigavamaks inimeseks. nii et pühapäevahommikune küsimus: "kas sa kogu aeg loedki?" pani mind kergelt võpatama. seletasin, et leidsin selle raamatu siitsamast laua pealt ja juhtumisi on just seesama, mida ma ise parasjagu loen. see tõi natuke kergendust -- vähemalt ei vea ma raamatuid kaasa. ei tihanudki öelda, et minu koopia on üleval korrusel seljakotis...


h