ärkasin kell 12 selle peale, et kuulsin, kuidas keegi majast välja läks ja signalisatsiooni peale pani. nii kui ennast voodis natuke äkilisemalt ringi keerasin, kukkus huilgama. ma saan täiesti aru, kuidas esimene reakstioon sellise asja peale on lihtsalt paigale tarduda. suutsin siiski pikkade hüpetega puldi juurde karata ja alarmi kinni panna. ja siis värisevate kätega falcki lühinumbrile helistada ja neile parooli öelda. lahke häälega onu toru teises otsas teatas selle peale, et ok, nad siis kutsuvad patrulli tagasi. palju ei puudund, et ma oleks oma hommikukohvi koos falcki poistega joonud. või noh, ilmselt oleks nad mind lihtsalt maha väänanud ja käed raudu pannud...


homme siis ilmselt nende poistega rattamatkama. huvitaval kombel on mul täpselt sel ajal tihtipeale akuutne kriis. kaks aastat tagasi igatahes aitas...


h