võiksin ju rääkida oma piiratud elust ja mõnikord lausa hirmutavatest kinnismõtetest, aga vahet pole. kõik see tuleb lihtsalt üle ja läbi elada. vaevalt, et minust selle tagajärjel paremat inimest saab, aga muretsemine asjade pärast, mida ma ma muuta ei saa või, veelgi enam, asjade pärast, mis mind ennast hästi tundma panevad, ei ole ehk ka mõistlik. mis siis, et jälle on üks kevad käes ja nädala pärast saan oma vanust jälle ühe numbri võrra suuremana kirjutada ja tegelikult on muutunud niiväheniivähe. nii et, tunnistagem ausalt, on hetki, kus ma hirmuga mõtlen, et näe, sellest on juba aasta ja sellest teisest viis ja sellest kolmandast, sellest on juba kümme aastat möödas.


hoopis parem on rääkida sellest, et ma täna üsna õnnetusti sellel hooajal teist korda tänaval külje maha panin, vallikraavi mööda alla kiirustades, ise juba emaga kokku saamisele hiljaks jäänud. nii, et üks püksisäär rõõmsalt tilkus ja mantli saba oli liivakarva. ja ma ei hoolinud sellest suuremat.


ja isegi sellest on parem rääkida, et ma homme jälle ilmselt ühe ameti võrra rikkamaks saan. ju siis on ikkagi tähtedes kirjas, et mulle peab andma võimaluse teiste üle kohut mõista.


j,

kas me laseme ennast kurjast saatusest heidutada või võitleme selle vastu? mitte et asjade füüsiline seis mulle tegelikult nii elutähtis oleks, aga ikkagi...


h