vau. see ei saa ju olla päris täiskasvanud inimeste elu. kus asjad, mis globaalses mõttes tunduvad nii tühised, kriibivad hinge veel nii kaua aega hiljem, vajavad selgitust, vajavad silumist. nii et sa leiad ennast varasel öötunnil rääkimas pikalt asjadest, millest sa nii kaua enam mõelnudki ei ole. asjadest, mida sa kunagi varem polegi tahtnud enda jaoks selgeks mõelda, sest alati on olnud oht, et sa saad liiga palju teada iseenda kohta.


see ei saa olla päris täiskasvanud inimeste elu, kui selles on nii palju hirme ja foobiaid ja välja ütlemata jäänud asju. nii palju pingutust ja juhust igas hetkes, mis on kasvõi natuke imeline. ja nii palju valehäbi ja ebamugavust. sest päris täiskasvanud inimesed on ju sellest kõigest üle, päris täiskasvanud inimesed ju teavad paremini.


aga ilmselgelt on see minu elu. siin, arvuti taga, tagantjärgi, üle riigipiiride ja ajavööndite.


h