majas juhtub märkimisväärseid asju. korteriühistu on vungi sisse saanud ja nüüd käib pidev toimetamine. igal hommikul võime endalt küsida selliseid intrigeerivaid küsimusi nagu -- kas meil on veel postkastid olemas ja kus nad täna on? kas trepikojal täna on põrand? ja õhtul koju tulles võivad hommikul omandatud vastused juba lootusetult vananenud olla. ja kõike seda, ma kahtlustan, tänu vaikele, korteriühistu esimehele, kes, nagu seda tihtipeale juhtub, on tegelikult hoopiski naine. (vot selline ilus eesti keelne lause, kuue komaga).


aga alumiste naabrite elurütm jääb mulle siiski mõistatuseks. ööl ja päeval kostub sealt rõvedat sõimu (naistepäeva pärl oli siiski üks ilusamaid). naabrimees on taksojuht ja kui ta keset päeva ennast tööle asutab, hüüab naine talle alati köögi aknalt veel midagi ilusat ja tööle innustavat järele. ma küll ei saa hästi sõnadest aru, aga jutu sisu võib aimata naabrimehe kehakeele põhjal. erinevatel päevadel viibutab ta akna poole kas rusikat või nimetissõrme ja virutab siis autoukse sellise pauguga kinni, et auto pärast veel tükk aega õõtsub. tegemist on juba sügavas keskaes inimestega. kas on võimalik, et sellisest pidevast vastastikusest abuseist tekib sõltuvus?


pleilist on praegu peaaegu eranditult 80ndate paremad palad. ilmselt olen igasugusele mõttetegevusele käega löönud. need päevad, kus peas ei kumise paula abduli hitt aastast 89, 'straight up', on head päevad.


h