ma ei tea, kas see murettekitav ükskõiksuse kadu on ealine iseärasus või on mul nüüd lihtsalt vaja kõik oma ükskõiksus mingitele muudele asjadele kanaliseerida, aga pidevalt hakkab meedias esile kerkima inimesi, kes tekitavad minus ootamatut iha nende suunas midagi rasket ja elutut visata. varem tabasin ma ennast sellist soovi maha surumas iga kord kui urmas reinsalu sihverplaat teleekraanil figureeris. nüüd on sellele lisandunud ka ekspressi noor kuldaju/suu liisa-indra kärt. tunnetasin ükskõiksuse kõikumist seoses tema sügava ja sisekaemusliku ülevaatega oma lemmikkirjanikust remaque'ist paar nädalat tagasi. eilse bussisõidu ajal viimase ekspressi lugemine oli üks tilk karikasse liiga palju. elagu noored ja uljad, kelle suur enesekindlus on võrreldav ainult nende tohutu pealiskaudsusega.


viimane 'vanity fair' käsitleb kõige muu hulgas ka blogimise teemat, käies vabalt ümber väljenditega 'blogosfäär', 'blogistan' jne., mis siin ja sealpool soome lahtegi leiutatud on saanud. üldiselt on juttu sellest, kuidas noored ja innukad seda- või teistpidi poliitilis-ideoloogiliselt meelestatud blogijad ajakirjandusele korralekutsuvalt mõjuvad.


aga selle taga, et ajakirja saab tellides kolm korda odavamalt kätte kui poest ostes, näen ma küll vandenõud. kui 'vanity fair' maksab praktiliselt sama palju kui kohalik 'trend' või 'annabella', huvitav, kumma ma siis ostan?


h