tegelikult muidugi ei ole ikkagi neid õigeid sõnu, õigeid sõnade kombinatsioone. et kirjeldada kõike seda, mida ma olen kaotanud või kaotamas. asju, mida ma enda ümber näen, aga nagu enam haarata ei suuda (minu minevik ei ole vabatahtlikult minu selja taha jäänud). ja samas seda kõikehaaravat omamisetahet (ka armastuse peab ära teenima).


ei ole sõnu, et kirjeldada seda kergendust, mis saabub siis, kui valikuvabadus ära võetakse või seda pettumust iseendas selle kergenduse pärast. otsesammumise rõõmu, saatjaks loojuv triibuline päike ja need pehme häälega lauldud laulud.


sõnu, et kirjeldada seda, mis haarab ja raputab, võtab enda sisse. üksinduse rõõmu ja üksilduse valu. unetute öötundide ahistavat paanikat. kõike seda, mis oma okkalisel viisil on parim, halvim ja olulisim osa minust endast.


tegelikult tahaksin ma olla palju rohkem nagu see tüdruk:

Billy Joel -- 'She's Always a Woman'

ja mitte ainult sellepärast, et on keegi, kes teda niimoodi näeb.


Aga, ma arvan, ma ei anna veel alla.


h