tartu-eksperiment jätkub. kohati -- varahommikutel ja hilisõhtutel -- on küll natuke mõttetu tunne. kõik teevad mingit oma asja, mina ei tee nagu suurt midagi. samas olen laia maailma silmis siiski suutnud säilitada kiirete eluviisidega inimese mulje. selleks ja teiseks, olen sunnitud käsi laiutades tunnistama, ei ole aega.


mis peamine, osa inimesi sai bakiga ühele poole. liisa juba küll kirjutas sellest mõned read. ise ei suuda nagu eriti mingit seisukohta võtta. sest iseenesest ei ole need lõputööde hinded ju nagu ilm või majandus, inimpingutustest sõltumatud. aga natuke tekib ikkagi selline abituse tunne. et teed tööd ja näed vaeva ja lõpptulemus on sama, mis tammsaare klassikaks saanud teose tegelastel -- ei mitään. aga natuke näpud nagu sügelevad juba. noh, et järgi vaadata, mis endal välja kukub. õnneks on järgmine kevad siiski petlikult mägede taga.


järgmine nädal tuleb vist lätti minna... hmmm...


Saybia -- "The Second You Sleep"


h