brrr, kui palju on võimalik ikka mängleva kergusega ära unustada ja kui palju on võimalik korraga jälle meelde tuletada. lapsepõlvesuvedest maal vanaema juures on järel ainult mingi vine, mingi vorm, mis meenutab olnut. aga niimoodi, et kõik, mis igaveseks kadunud, sind kunagi liiga sügavalt ei kraabi ja liiga palju haiget ei tee. sest tegelikult ei ole maja kõrval kasvav metski enam sama, suurte saagidega mehed on seal kõvasti harvendamist teinud. ja läbi naabrimehe aia ja suure peenramaa paistev maantee on ka kuidagi kõvasti lähemale tulnud.


rääkimata sellest, et inimesed ei ole enam samad. osad on muutunud, vanemaks jäänud (suutsin lagedale tulla mingi banaalse hüüatusega kui möödaminnes mainiti, et tädimees saab augustis nelikend -- globaalses mõttes ju mitte mingi eriline vanus, aga tema kohta kuidagi vana) või suuremaks saanud. või hoopis kadunud. kuidagi kohmakalt asendatud kellegi teisega või isegi mitte. lihtsalt, elu läheb edasi.


endal ei ole selle kõige jaoks enam aega ega vajadust. ei ole kannatustki. ise märkab nüüd hoopis rohkem ja on võimeline kaugemale jooksma. ja imestab küll kui selgub, et ei ole vanaema juba häbiväärselt kaua näinud, aga ei oska kuidagi kahetseda. sest ei oskagi enam niimoodi tulla ja olla ja jääda ja lihtsatest asjadest päevad otsa tegevust leida.


ja veel mõtlesin seda, et see eluks ajaks kokku jäämise värk tundub praegu küll üks liiga suur õnnemäng. sest noh, abiellud kenal suvepäeval noore sirge poisiga, kellel silmad säravad peas ja tulevik on helge. ja siis 30-40 aastat hiljem peidad tema eest viinapudeleid ja vaatad tülgastusega, kuidas vanus on õpetanud talle mingid täiesti uued lauakombed. ja seda ka siis kui elu on andnud piisavalt ja te olete olnud suutelised nii kauaks kokku jääma ja te pole mingi saatusenöögi mõjul üksteist maha löönud. ja muidugi võib kõik minna hoopis teistmoodi ja paremini, aga mis siis kui ei lähe?


h