kohtasin eile juhuslikult tänaval oma haridustee eelset parimat sõpra. elame siiani tegelikult ühes trepikojas, aga millegipärast ei näe eriti tihti. ja jutu ajamiseks peatume veel harvemini. meil pole lihtsalt juba väga ammu enam suurt midagi ühist. kuidagi kummaline ikka, et olen juba nii kaua elanud, et suhetes inimestega sellistesse äärmustesse jõuda.


üritan ikka leida ennast ümbritsevates inimestes endale mingit eeskuju. midagi, mis osutuks mobiliseerivaks jõuks (mobiliseerivamaks siis kui see jõuetu mittemidagi tunne, mis praegu mind valitseb). aga ei jõua sellega suurt kusagile. sest peaaegu keegi ei ole seal, kus mina arvan, et ma peaks olema või mille poole ma peaks püüdlema. kõik teevad küll mingit oma asja, aga on sama varmad kohe tunnistama, et põhieesmärk on ikkagi täiskasvanuks saamist edasi lükata. või isegi kui ei tunnista, siis seda eesmärki nad ikkagi täidavad.


berit on kuuks ajaks aafrikast kodus. käisin tal eile külas. kogu selle mööda maailma ringi litutamisega (huvitav, kas elus saab veel kunagi sellist momenti olema, kui kõik sõbrad on ühes riigis? või isegi ühes maailmajaos?) ei olegi tajunud, et ta on ka juba kõvasti üle poole aasta ära olnud. ja hetkel on tal vist ka see kõigi tagasitulijate kultuurishokk -- et siin ei ole mitte midagi muutunud. kõik veel maailmas laiali olevad arvestage sellega! võib küll kuidagi muud moodi tunduda, aga tegelikult ei muutu siin kunagi midagi.


laia maailma teemaga seoses -- kadri kirjutas, et on oma kojulennupiletit oma käega katsunud ja kuupäevaks on 25. juuli. et siis teab millal hakata sülti keetma ja kringlitaigen kerkima panna...


h