elu viis ikkagi peipsi rannale koos rataste ja poistega. iti ja liisa olid ka tegijad. 115 kilomeetrit aitas harmoniseeruda oma rattasadulaga niivõrd, et hiljem on mul raske olnud jalgrattal istuvaid inimesi päris tõsiselt võtta. mitte et füüsiliselt nii eriti läbi oleks, aga no kolm päeva oma jalgrattaga käsikäes elades tekib sellest ikka teatav tülgastumus küll. olen üsna kindel, et tunne on vastastikune.


aga rada oli inimlik ja loodus oli ilus ja tunne oli kuidagi zen. lihtsalt see puhas rõõm eestimaa rüpes tagasi olemisest, tundus kuidagi kosutavalt ehe, isegi oma nõmedamatel momentidel (kui alatskivis kohalikud öö läbi bemmidega ringi rallisid, aga vahepeal siiski aega leidsid meile spontaanselt lõkkepuid hankida jne). püüdisn endale ette kujutada seda, kuidas ma järgmisel nädalal ungarlaste ja prantslastega lätti sõidan (the cosmopolitan me), aga hästi ei tulnud. see on ikka hoopis mingi muu maailm.


aga esimesel ööl hakkas kell viis kirema kukk ja kires kõigutamatute intervallidega kuni kella kümneni välja, kusagil kohe telgi külje all ja öösel tuli lõkke äärde oma suitsuvorsti sulatama noorperemees, kellel küll 11 klass pooleli jäi, aga kelle elufilosoofiad olid siiski kuldaväärt. ja kolkja kuulsas sibula- ja kalarestos ei viitsitud meile mingit rooga teha ja anti valida ühe supi ja ühe prae vahel. ja alatskivis vallutasime kõrtsi, keerates (hoolimata kaunilt kõlavatest elmariraadio viisidest) ennast sinna ka kell 4 hommikul põrandale magama. kell kaheksa äratas prantsuskeelne disko, hetk hiljem traditsiooniline hommikulaul (ei tundugi enam õige millegi muu peale ärgata rattamatkal). ja kui pärast rotalias sauna sai ja terrassi peal peesitada, siis tundub küll ülimalt õige, et selle asja ikkagi ette võtsin. missest et mõni asjaleõhutaja ennast näole ei andnudki...


tänks, muidu. marisele, kes mind täna mööda maanteed enda järel 40 kilomeetrit vedas. ja markko märtinile, kes pakkus pidevat pinevust ja rõõmu statistikanumbritest ja provotseeris niimõnegi vihase kõne emti klienditeenindusnumbrile. ja helinale ja itile ja liisale ja maiteakellele veel, kes selle asja nii mõnusaks progesid. uudule, kes kunagi pole päris tõsiseltvõetav ja kelle öisest norskamisest on tänaseks saanud legend. ja kõigile teistele ka, isegi älissile, kes meile puid tõi ja kellega me siis ikkagi ei taht õllepruulijat laulda (laulsime ta hoopis krambambuliga surnuks). sest ilma kõige selleta poleks see asi vist ikkagi see olnud.


h