ma loodan, et kusagilt altpoolt kostuv räige puurimine tähendab, et seal paigaldatakse lõpuks ikkagi neid lollakaid fonoluku sisetelefone. et ma ei ole kahte päeva täiesti ilmaasjata nende tüüpide ootamise peale magama pannud. kuigi näeb väga sedamoodi välja, et nad ka täna ikkagi siia ei jõua.


ise olen möödunud nädalate jooksul saanud soojaks sõbraks baltikumi bussiliikluse ja omaenda seljakotiga. ja kõike muud põnevat on ka juhtunud. soomest tulid möödunud kolmapäeval prantslased ja ungarlased ja neljapäeva õhtul istusime kõik viiekesi vilniuse bussi peale ja olime hommikul pool üheksa kohal. pean ausalt öeldes tunnistama, et vilnius ei ole päris my kinda town. kogetud kahest leedu linnast eelistaksin ikkagi möödundsuvist kaunast. kuigi hostel oli üsna lonely planet. aga järgmisel päeval vilniusest riiga minek oli ikka täitsa kultuurishokk. sest riia on korralik euroopa linn ja vilnius on linn, millel on üsna potentsiaali, aga keegi nagu eriti ei viitsiks sellega jamada. võib-olla mulle tundub, aga nad on nagu nendele kunagise suur-leedu loorberitele puhkama jäänud. mispäeval seal see mansoni kontsert oli?


ja elina lõpetas eile ülikooli ja mel ja veel viis kursakaaslast. käisin ka peahoone ees kaaskodanikega õlatunnet saamas ja surasin kõigile ikka lilli ja värke. kogu selle sagina käigus vilkus küll hetkeks peast läbi see mõte, et kurat, oleks ju võind ka seal olla praegu. aga siis mõtlesin hoopis, et kui kõik see läbi saab, siis lähen koju ja siis mis? ei ole nagu enam miskit eriti järgi. nii et olen üsna rahulikult veel aasta aega ilma kraadita. pärast sai elina juures maal vorsti ja salatit ja rabarberi kooki ja veel pärast oli ülikooli kohvikus mingi istumine, mis sujuvalt kursaheietamiseks ja peahoone ees püramiidide moodustamiseks üle läks. lõpuks tuli isegi üks kolmekordne ära, mis olemasolevate ressursside juures on täitsa tubli saavutus. järgnevalt tegi kala veel viimase pingutuse meist inimesi vorpida ja korraldas enda juures saadjärvel spontaanse läbu. suures osas kukkus see tal läbi (nagu tavaliselt), sest pool rahvast sõitis *juba* kell pool viis koju, mida ta siis muidugi ka traditsiooniliselt isiklikult võttis(nagu tavaliselt). samas kaldun arvama, et kõigil teistel oli täitsa tore.


siiski selgus veel viimase nõretava nostalgiapuhangu (teemal 'meie kursa') käigus, et ega vist väga palju kauem ei jaksaks seda seltskonda nii sõbralikult koos hoida. sest mingid asjad ikka korduvad semestrist semestrisse ja aastast aastasse ja hakkavad iga korraga aina rohkem häirima. ja nii ongi, et kuigi ma armastan neid kõiki kirglikult (nojah, nii kirglikult kui see minu puhul võimalik on...), tahaks ikka mõnele mõnikord tõsiselt virutada. ja see ei saa ometi olla healthy relationshipi alus. aga mõnega on ikka nii, et tahaks, et nad oleks eluaeg kusagil haardeulatuses.


h