viimase kolme päeva jooksul olen saanud aimu sellest, milline võiks tõlgiks õppimine olla. kuidas see ei pea olema rutiinne õppejõudude kiiksude talumine õhutamata kapis, vaid võib olla huvitav ja motiveeritud. sest keegi siin ei ütle sulle, et see amet, mille jaoks sa õpid, võib olla tänuväärne ja huvitav. öeldakse ainult, et selle eest saab palju raha, mis on ju ka omamoodi tänuväärne, aga siiski mitte päris see, mida ma silmas pean. ja kõik mis ma öelda võin, lapsed, on et kui te hakkate ülikooli minema, siis ärge seda tehke eestis. või on see ainult minu halb õnn -- kaks administratiivselt täiesti lootusetut osakonda. palju toredaid inimesi, aga äärmiselt küsitav haridus. ja võib ju öelda, et ise oleme süüdi, et me rohkem ei nõua, aga me ei teagi ju et asju saab teha teistmoodi ja palju paremini, kui me pole neid oma silmaga näinud.

sõitsin just mister mclaughlininga kaks ja pool tundi tartu-tallinn bussis. ja kuigi me ei rääkinudki clintonist ja aznarist, sest tundus, et ta millegipärast pole sellest rääkimisest huvitatud (ja nagu ikka inimestega, kes on väga head selles, mida nad teevad, on ka temal ilmselt natuke raskepärane iseloom), oli siiski äärmiselt informatiivne. sai aimu sellest, kus me omadega parajasti oleme ja kuhu me jõudma peame (eelistatavalt 15.maiks). ja sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad.

h