tegelikult on olemas ainult üks põhjus, miks tänast siia mitte kirja panna ja see on asjaolu, et intsident oli äärmiselt piinlik. aga kuna ma tean, et piinlik makes good blogging ja peale selle oli olukord ka mõneti naljakas, siis räägin asja ikkagi ära.

pärast pikka ja väsitavat koolipäeva kodule lähenedes avastasin, et seal, kus peaksid olema korterivõtmed (mantli taskus) neid ei ole. kuna tegemist on snepperlukuga, siis oli hetk, mil ma ennast korterist välja lukustan juba ammu soolas, nii et võtsin olukorda rahulikult. ilm oli ilus, võisin natuke väljas passida küll. helistasin lukupoisid kohale ja jäin ootama, et keegi mind trepikoja uksest sisse laseks. selle poole tunni jooksul, mis ma seal passisin, seeris inimesi sisse ja välja kõigist teistest maja trepikodadest, aga minu oma osutus ootamatult ebapopulaarseks. nii et kui lukupoiss maja ette keeras, olin ma ikkagi sunnitud helistama naabritele, tunnistama oma olukorda ja paluma, et nad mind sisse laseks.

lukupoiss oli vähemalt ponks, kuigi mitte eriti jutukas ja näpud olid tal ka lukuõliga elusk ajaks rikutud. nikerdas luku lahti, mina tormasin sisse, et näha, kas ma olen võtmed koju unustanud... ja ei leidnud neid kusagilt. nii et olin sunnitud lukupoisil laskma ka uue lukusüdame installeerida. ta oli nii lahke ja lubas mul ülekandega maksta, sest kui ma oleks läinud pangaautomaadi juurde raha võtma, siis oleksin ma ilmselt pidanud veel tund aega all ukse juures sisse laskmist ootama.

kui lukupoiss ära oli läinud, mõtlesin ma olukorra üle järele ja tegin mõned loogilised järeldused. esiteks, et postkasti võti on ilmselgelt neetud, sest nüüd olin ta spontaanse kadumise vältimiseks liitnud korterivõtmetega. ja teiseks, ei olnud väga palju kohti, kuhu ma võtme kaotada oleks saanud. nii et helistasin taksofirmasse, kes mind hommikul kooli teenindas ja sain teada, et indeed nad on mu võtmed leidnud ja kui vastav vuntsidega onu satub mõisavahe kanti, siis ta võib mulle need ära tuua. ja umbes viis minutit hiljem ta sõitiski maja ette ja ulatas mulle galantselt mu võtmekimbu.

küünilisem inimene võiks ennast sugeda, et ta kohe taksoinimestele ei helistanud, sest sellega oleks ta säästnud sadu kroone (jajah, ma saan aru küll, et kõigepealt saaks ta enda käest muidugi sugeda selle eest, et ta võtmed üldse ära kaotas, aga see pole praegu point). mina aga, olles ostustanud situatsiooni vaadelda kompaktse universumi vaatenurgast, arvan, et need mõnisada krooni on väike hind maksta selle eest, et ma võtmed siiski tagasi sain. aga ma pean tunnistama, et ma pole elu sees nii palju võtmeid kaotanud (ja tagasi saanud) kui selle aasta jooksul.

h