tundub, et järjekordselt on tõeks saamas tõsiasi, et pahna hulk on vastavuses olemasoleva ruumiga. umbes kuu enne arvatavat kolimist on kodu mustakal muutumas laoks. samal ajal kui veerenni maja ümber on tellingud ja keset vanemate tulevast magamistuba seisab vanni mulaazh (tahaks siinkohal jälle tsiteerida jerome k. jerome'i, seekord tema suurepärast teost "three men on a bummel", kohta, kus harris ja jerome tulevase kuju mulaazhiga prahas george'i lolliks üritasid ajada, aga ma ei viitsi seda otsida. minge vaadake ise. ja kui te seda juba tegemas olete, lugege kogu raamat läbi -- see on üks naljakamaid asju, mida ma junagi lugenud olen), koguneb mustakale asju, mille jaoks ei viitsita absoluutselt enam mingit kohta leida. ja ma ei räägi siin mingitest väikestest vidinatest, vaid ikka arvestatava suurusega kolast.

olles oma tudengielu jooksul keskmiselt aastas korra kolinud, olen ma hakanud mõistma selle puhastavat mõju. kui esimesed paar korda andsid lihtsalt võimaluse liigsest kraamist vabaneda, siis viimased paar kolimist on õpetanud seda kraami ka võimalikult vähe soetama. minu perekond pole aga minu teadliku elu jooksul kordagi kolinud (ja kui seda minu mitteteadliku elu ajal tehti, oldi noored ja vaesed, ilma otsustava, takistava mammonata) nii et ma näen juba ette seda täieliku kolimispornot, mis kuu pärast aset leiab.

aga täna oli ehitusprahi vahel, õitsevate lillade krookuste kõrval aasta esimene barbekjuu (poisid turnisid samal ajal tellingutel. üldse on majas igal suvalisel hetkel viis tundmatut slaavi poissi, kes vaatavad mind kui sissetungijat, kui ma nukra näoga ringi uitan ja isa otsin). ja eile hommikul sain juba oma jalgratta esiratta õrnalt kaheksaks. nüüd jääb oodata ainult järgmist halvavat lumesadu.

h